1857. a. maapäev katsus töö läbi, kindralkuberner Suvorov pani ülemale poole oma soovid ette, 30. novembril (12. dets.) 1860 kinnitas Aleksander II kaua oodatud uue „Lihvlandi Talorahva Seaduse“. Eesti keele tõlge, mille Dr. F. R. Kreutzwald toimetas, viivitas veel. Alles jaanipäeval 1863 võis seadus maksma hakata. Teo- ja segarendi kontrahtide ärakaotamine.Juba järgmisel aastal soovitas maapäev teoorjuse ja segarendi täielikku keeldu. Jüripäevast 1865. a. peale ei tohitud enam uusi teo- ja segarendi kontrahte talumaade peale teha; jüripäeval 1871 pidid kõik sarnased kontrahid lõppema. Et aga Peterburis nii pika tärmini vastu seisti, otsustas 1865. a. maapäev, et niisugused kontrahid 1868 lõpevad. Seesama maapäev valmistas ka uued kahjutasu määrused, kui rentnik rendi tõstmise või müümise pärast talust pidi lahkuma, ja andis senisele rentnikule uue rendilepingu või müügikontrahi tegemisel eesõiguse. Maapäev katsus riigivalitsuse soovidele vastu tulla, sest Vene usu ja Evangeeliumi-Lutheri usu kiriku vahekord kippus uuesti põnevaks minema. Talupojad nõudsid palvekirjade kaudu ja saatkondade läbi, et riigivalitsus omalt poolt rendi kõrguse ära määraks, rentnikka talust väljatõstmise eest varjaks ja kahju tasumist paremini korraldaks. Palved ei leidnud otsekohest täitmist, aga rõhusid siiski maapäeva leplikumale vastutulemisele. Vabale liikumisele, ka üle Läänemere kubermangude piiride, anti laiem ringkond. 1866. a. maapäev otsustas, et ka talupojad rüütlimõisaid võivad osta. Valdade omavalitsuse korraldamine.Ühtlasi pandi valdade omavalitsusele alus. 19. veebruaril (2. märtsil) 1860 kinnitas Aleksander II „Kogukonna Seaduse“. 1870 valmistas maapäev konvendikorra. Selle järele võtavad ka valdade asemikud kihelkonna ja kiriku asjade juhtimisest kitsendatud õigustega osa. —
Isikliku vabastamise tagajärjed Tallinnamaal.Tallinnamaal olid vabastamiseseadused talupoegadele niisama vähe maa tarvitamise õiguse jätnud nagu Liivimaal, et ka rendikontrahtide tegemisel mõisnikkudele piiri pannud, kui palju nad rendile antava maa eest maksu tohivad nõuda. Tagajärjed olid niisama rüüstavad. Rendilepingud kestsid ainult aastast aastasse, ilma et neid kirjalikult üles tähendati. Rentnikku võis mõis iga aasta koha pealt ära ajada. Kas maksis temal ülepea hoolt kanda ja põldu korralikult harida? Teoorjust ei kitsendanud ükski seadus. Talude ja külade lõhkumine kippus taluperemeeste seisuse hävitama. Mõisnikud on sunnitud muudatusi ette võtma.1846. a. maapäev pidi otsustama, et talumaid enam mõisa külge ei tohi võtta. Ka said mõisnikud aru, et teolistega võimalik ei olnud mõisapõldusid korrapärast harida, ja et tööriistad, millega rentnikud teomehed mõisa saat-
130
