kiviviskamise-masinaid ehitama ja tarvitama. Astus vaenlane lausa vastu, siis algas taplus, kusjuures kõvasti kilpide vastu põrutati ja valju kärinat ja kisa tehti. Vaenlase peale saadeti esmalt odade ja noolte rahet ja siis hakkas võitlus sülitsi mõõgaga ja nuiaga, tapriga ja ahingiga. Tapeldi suure kangusega ja meeleheitmisega: kas elu või surm? Vangi ei võetud, võidetu võis ainult veel põgenemisega elu päästa. Aga see oli häbistav. Sõjas surra oli mehe ülem au, sõjasurmal suurem ilu. Surnud maeti maha ja pandi sõjariistad ja ehteasjad ühes; ka põletamist tuli ette, aga Suurelmaal harvem, kuna saarte peal surnukehade põletamine harilik oli. —
Usk, ilmavaade, kõlblus.Surm ei kaota elu mitte ära. Elu kestab veel teinepool hauda edasi. See oli meie esivanematel kindel. Vanemal ajal usuti, et hingel pärast surma muud eluaset ei ole, kui see, kus surnu ihu magas. See oli üks kurblik varjuelu, ilma rõõmuta, ilma lootuseta. Tooni hoidis oma pere abil surnud hinged kalmudes kinni. Ainus valgusesära nende kurvas põlves oli hingedeaeg, kus nad 9 päeva jooksul vanas kodus tohtisid käia ja omaksed neid rohke roaga vastu võtsid. Alles hilisem aeg tunneb surmavalda, Toonelat, kuhu surnute hinged kokku koguti, ja veel hilisem ajajärk jagab surmavalla kaheks: kuna õndsate hinged taevas õnneelu maitsevad, vaevatakse kurje põrgus. Muidu sündis kättemaksmine juba selles maailmas vääramata õiguse põhjal. Kuidas külv, nõnda lõikus. Jumalad, s. o. need, kel rohkesti jume, jõudu, õnne on, jagavad oma austajatele isalikult kõike head. Vanaisa, Uku ehk Taara valitses vägeva käevarrega maad ja taevast. Kui Pilvetaat kogus tema pilved kokku ja ajas nad üles; kui Kõu kärkis ta valjusti ja tõreles üleannetumaid lapsi; kui Pikne saatis ta tulise ammukaare pealt oma välkuvad nooled ja karistas raudvitsaga kurje vaimusid; Äikese vihmukesel tuli õnnistus alla maha. Vanaisal oli sellepärast iga talu õues oma püha Uku kivi, iga talu aidas oma Uku vakk, kuhu tähtsatel elujuhtumistel andisid viidi. Vanaisa kõrval valitses vetevalla üle Ahti, kuna Tabovane metsi ja metsaloomi kaitsis. Peale selle arvasid esivanemad, et iga looduseväe ja loodud asja taga hing, vaim, haldjas, elas ja neid varjas Haldjatel öeldi ka inimeste kohta mõju olevat. Head haldjad jagasid abi ja saatsid õnne neile, kellest neil meelehea oli, kuna iga kahju maailmas kurjade haldjate tööks peeti, kelle elukoht mõnes puus ehk hiies, järves ehk jões, künkas ehk kivi all oli, ja keda nii kergesti ja sagedasti võis pahandada. Ka haldjaid püüti an-
