ühisele ettevõttele, ja harva kuuleme meie, et tõepoolest terve Eestimaa kui üks mees oleks kord kokku heitnud ja mõjuvalt vastase maha surunud. Sõjad olid sedamööda rohkem röövkäigud ehk röövsõidud laevadega naabrite maale ehk röövkäikude tagasitõrjumised, mis naabrid Eestimaale endise võla kättetasumiseks toime panid. Sõjanõu saadeti kuival maal enamasti talvel täide, kus pakane külm põhjatumad sood ja rabad kinni külmetas ja loomulikud teed sünnitas. Sõtta mindi ratsa ja jalgsi. Sõjariistadest nimetatakse kilpi ja nuia, kirvest ja mõõka, ambu, ahingit ja oda. Meresõjas tarvitati tulelonta, tuleparvesid ja kiviloopimise-masinaid. Headest, ilusatest sõjariistadest peeti lugu ja tasuti nende eest kõrget hinda, iseäranis mõõkade eest, mis kuulsad olid. Sõjameeste kogumisepaigast, majast, mindi suure rüsinaga ja rutuga teele. Äkisti ja ootamata püüti vaenlase kaela langeda, et ta mahti ei leiaks vastupanemiseks kokku heita ehk ühes varaga metsadesse põgeneda. Saadi tähele panemata vaenlaste maale, siis tapeti mehed maha, naised ja lapsed võeti vangi, kallim vara riisuti puhtaks, mida ühes ei saanud võtta, rikuti ära ehk süüdati põlema. Pikas rongis, vangid keskel, saak saanide peale laotud, rutati koju tagasi, sest ärritatud naabri pealetungimist tee peal ja tasumisekäiku kodumaale oli tarvis karta. Oli saak jagatud, valmistati kohe vastase viha vastu. Kahekordsed valvajad seati teede peale, kes vaenlase lähenemist pidid teatama, puud raiuti käidavate kohtade peale risti-rästi ette, et tema liikumist raskendada; maalinnad seati vaenlase pealekippumise vastu korda. Igal maakonnal, vahel ka igal kihelkonnal, oli kaitseks oma maalinn mädasoode taha järsu mäe otsa asutatud, kuhu raske oli ligi pääseda. Loomuliku kindluse kõvenduseks aeti mitmekümne jala kõrguses mulda kuhja ehk ehitati kividest tsõõr, kuid ilma lubjata. Valli ääre peale tehti veel kõva pihtpuu-aed, mille taga kaitsjad seisid. Maalinna piiras mädasoo ehk lausa vesi ümber. Ainult paarist kohast viis kitsas sild ja värav linna. Tsõõri taga all seisid puumajad ja keset linna sügav kaev. Hädaajal otsis siit terve ümberkaudne rahvas oma peredega, loomadega ja muu varaga varju. Kaotasid mehed lahingu, siis põgenesid nemadki siia ja kaitsesid siit omakseid kivide loopimisega, palkide viskamisega ja odadega. Tuldi vaenlase kindluse alla, siis katsuti mullavall alt ära õõnestada, et ta ümber kukuks, ehk püüti puusein valli peal põlema süüdata. Alles pärastpoole õppisid eestlased
12
