pidas oma elu ülesandeks iseenesele paremat põlve muretseda ja oma sugurahvale selga pöörda. Ainult üks väikene salgakene — enamasti talutarest tõusnud — tundis ära, et kõrgem haridus ka kohuseid peale paneb vähem haritud vendade vastu, ja nemad püüdsid osavõtmisega ja õpetuse teel neid kohuseid jõudu mööda täita. Arvame sinna juurde veel need kümned tuhanded, kes kitsaste elutingimiste sunnil üksikult või perede kaupa viimase poolesaja aasta jooksul kodumaalt kaugele välja rändasid ja võõrsil osalt küll varaliselt paremale järjele tõusid, osalt aga vaimliselt surid ja oma ümbrusega ühte sulasid, siis alles võib aimata, kui palju aadrit Eesti rahvale on lastud. Imestada tuleb ainult, et rahvas seda suurt vere ja jõu kahju on suutnud kanda, ilma et ta kuivaks jooksis, pealegi kui meelde tuletame, et lahkujad hakkaja vaimu ja hariduse poolest enamasti teistest ette olid jõudnud. —
Kool ja kirjandus on meil kiriku kasulapsed.
Mõistuseusk aastasaja esimesel poolel.Ajajärgu esimesel poolel valitses meie kodumaal mõistuseusk. Kristlikkudest tõeõpetustest ja õnnistusesündmustest tunnistati ainult seda õigeks, mis inimeste mõistusega öeldi kokku käivat. Suur osa ristiusu tõest heideti üle parda merde, asemele seati lahja ja jõuetu kombeõpetus, kuidas inimene peab elama ja mis temale tulus on.
Lusted, kuhu sisse mõni ainukene Jumala sõna tera segati, ei jõudnud hinge toita. Jutlused ja palved olid nii luised ja igavad, et „kepimehed“ jumalateenistuse ajal horkidega kogudust unerahust üles tonkisid. Peaaegu ainus paik, kus veel rõõmusõnumet Jeesusest Kristusest kuulutati, oli Vennastekoguduste mõju rahva peale.Vennaste-kogudus. Aleksander I oli temale 1817 uusi õigusi kinkinud, ja värske armastusega läks ta tööle meie rahvale seda pakkuma, mida kirik pakkuda ei võinud. Vennasteselts alles on ristiusu meie rahva hingele õieti lähedale toonud. Tema saadikute lihtkõnest, alandlikust meelest ja vennalikust armastusest hakkas rahvas märkama, mis usk see ristiusk on, mis õpetab, et kõik inimesed Jumala ees ühesugused on ja et meie oma ligemist peame armastama kui iseennast. Vennasteseltsis oli ärksamatel rahva liikmetel ka mahti isetegevust avaldada. Kirik jäi oma süü läbi kängu, Vennasteselts tõusis oma töö kaudu.
Usuelu ja vaimuliku kirjanduse paranemine.Kohus hakkab jumalakojast peale. 19. aastasaja viiendal kümnel pöörasid Liivimaal kümned tuhanded oma senisele usule selja; sama lugu sündis paarikümne aasta eest Tallinnamaal. Need juhtumised ja usu äratus, mis Tartu ülikooli usuteaduse-
