Lehekülg:Eesti ajalugu. Reiman 1920.djvu/16

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

minna, et ta mitte verd ei olnud valanud. Tema sõjakas ja riiakas järeltulija, piiskopp Berthold, tõmbas varsti mõõga, aga langes niisama pea vihaste liivlaste hoopide all jakobipäeva aegu 1198. Kuid juba märtsikuus 1199 oli Albert kolmandaks Liivimaa piiskopiks õnnistatud. Enne veel kui ta risti kätte sai võtta, ajas tema Põhja-Saksamaal, Daanis ja Rootsis suure hulga „ristisõitjaid“ kokku, kellele tema suurt saaki, vägev paavst Innocentius III aga „pattudest pääsmist“ tõotas, kui nad „Liivimaa kirikut paganate vastu kaitsevad.“ Albert ilmub Liivimaale 1200.Aprillikuus 1200 ilmus Albert tugeva sõjalaevastikuga Väina kaldale. Liivlased said pea kibedasti maitsta, mäherduse kavala, targa ja hakkaja mehega neil tegemist oli. Pettusega avateleb ristiusu piiskopp liivlaste vanemad oma poole võõrsile, siis laseb ta aga nad kinni võtta ja sunnib neid poegi käemehiks andma, keda ta Saksamaale viib. Et niisuguse teguviisi juures enam usaldusest ristiusu kuulutajate vastu juttu ei või olla, vaid ainult põlgtusest ja vihast, on arusaadav. Aga mitte usalduse, vaid väevalla peale põhjendab Albert „Liivimaa kiriku.“ Riia linna asutamine 1201.Terava pilguga politikamees rajab 1201 sündsa koha peale Väina kaldale, kuhu merelaevad lahedasti veel üles pääsevad, uue võimu-keskkoha, Riia linna. Et asunduse kaitseks kindlamat tuge saada kui ristisõitjad, kes enamasti juba ühe ainsa suvega endid paganate veres pattudest puhtaks pesid ja kodumaale tagasi pöörsid, asutas Albert 1202 „venna“ Theodoriku läbi, kuna ta ise Saksamaal viibis, Mõõgavendade ordu asutamine 1202. Ordu korraldus.Kristuse sõjateenistuse vendade ordu, kes alati valmis seisid sõttaminekuks ja kelle omakasu neid jäädavalt maapinna külge köitis ja uusi maid ära võitma kihutas. Tuttavam on uus asutus Mõõgavendade nime all, sest õuemärgis ja rüütlite valge mantli õla peal seisis risti all — mõõk, nii kui Õnnistegija armastusekäsu pilkamiseks, kes omakseid keelis mõõga külge puutumast. Kes ordu liikmeks astus, pidi tõotama eluajaks sõnakuulelikuks, vaeseks ja karskeks, s. o. naiseta jääda ja oma elu võitlusele paganate vastu pühendada, kelle käest maa Jumala Ema auks — Maarjamaaks ära pidi võetama. Vaimulikku sõjaväge juhatas Riia linnas ordumeister, kes aga piiskopile ustavusevannet vandus, sest tema oli õieti ainus peremees Liivimaal. Sõjakantside üle, mis sõjaväe toetuseks igasse maakonda enamasti päriselanikkude maalinnade asemele ehitati, valitsesid komtuurid. Nende kõrval talitasid sundijad (Vögte, advocati), kes maad mööda ümber käisid, maksusid nõudsid, politsei ametit pidasid ja kohut mõistsid. Vaenu- 16