ajal tõusis uus sõjaordu ruttu tähtsaks ja vägevaks. Tema abil heideti pea liivlased alla, kusjuures lätlased mahti leidsid oma vana viha endiste rõhujate vastu kustutada. Sakslaste seltsis ei olnud see enam kardetav. Liivlaste tähtsam vanem Kaupo heitis sakslaste nõusse, olgu et ta ära tundis, et pikem vastuhakkamine asjata oli, olgu et omakasu teda vägevate leeri ajas. 1206 nõudis ordu oma teenistuse eest palka. Albert oli sunnitud temale kolmandiku osa võidetud maast andma. Ordu valis Koiva kaldad omale ja ehitas kindla Võnnu linna. Ordu nõudmise, et tema ka sellest maast, mis edaspidi paganate käest võidetakse, kolmandiku osa omale saaks, jõudis Albert esiotsa tagasi tõrjuda, aga 1210 otsustas paavst Innocentius III, kes piiskopi võimu ei soovinud ülemäära lasta kasvada, et ordu maade kohta, mis ta veel alla heidab, piiskopile mitte aru ei pea andma. Nii lootis paavst Maarjamaad hõlpsamini oma käpa all hoida, kui piiskopp ja ordu teineteisega purelevad. See edaspidi võidetav maa ei võinud aga muud olla, kui Eesti kodu. Kahelt poolt langevad nüüd vaenlased tema peale: õhtu ja hommiku poolt ühtlasi.
Suur Eesti sõda.Esmalt sakslased, nende seltsis hea meelega lätlased ja sunniteel ka liivlased. 1208 pääseb sõda Ugandis sõudma. Sakslased ja nende seltsilised rüüstavad „endiste asjade õiendamiseks“ lõunapoolist Eestimaad ja süütavad Otepää põlema, Ugandi ja Sakala eestlased käivad Lätimaal kätte tasumas ja piiravad Beeverini kindlust. Siis tungivad venelased Ugandisse. Novgorodi suurvürst Mstislav ja tema vend Vladimir Pihkvast sunnivad talvel 1210 Otepääd maksu maksma. Suvel põletab Võnnu komtuur Berthold uuesti Otepää tuhaks, aga koduteel piiravad eestlased tema Võnnu linna all ümber ja löövad Ümera jõe kaldal vaenlasi raskesti. 1210. a. lõpul ühinevad kõik senised eestlaste vastased, sakslased oma seltsiga ja venelased, ja võtavad röövkäigu Soontaha ja Läänemaale ette. Vastuseks laastavad 1211. a. algusel sakalased ja ugalased Metsepoole maakonda. Viljandi langemine 1211.See sünnitab uue järjerikka kokkupuutumise. Sest juba märtsikuu algusel 1211 jõuavad sakslased, kes liivlasi ja lätlasi ühes sunnivad tulema, Viljandi kindluse alla. Viiepäevase piiramise järele annavad eestlased alla ja „paluvad ristiusu ikke enestele armulikult peale panna“. Aga aprillikuus seisab jälle uus eestlaste vägi Astijärve kaldal, Sakala vanemad Lembit ja Meeme lähevad üle Ümera jõe ja mereäärsed eestlased ja saarlased sõidavad
