Hans Albrechti venna Christofi, 19-aastase poisikese, omale abiliseks, kes peale selle veel Daani, Poola ja Preisi valitsejatega suguluses seisis, et nende varal Liivimaal oma võimu tõsta, ehk küll Volmari maapäev 1546 ära oli keelanud niisuguste ametite peale väljamaa vürstisid ja isandaid valida. Aga peapiiskopp murdis oma vande ja võttis veel äraandmise abiks, et võimule pääseda. Kullaga ostis tema ordumarshalli Jasper von Münsteri oma poole. Pärast Galeni surma pidi tema ordu etteotsa astuma, Christof ordumeistri abiliseks saama ja siis tahtsid äraandjad saaki oma vahel jagada ja ilmlikuks valitsuseks muuta. Preisi hertsog pidi 10.000 mehega Kuramaa kaudu Riia alla tungima ja laevaväe Pärnu saatma. Salanõud aga tulid avalikuks, Münster põgenes Poola kuninga Sigismund II Augusti juurde, Galeni abiks seati Vilhelm von Fürstenberg, Poola äge vastane, peapiiskopp ja Christof võeti Kokenhusenis vangi, Riia jäi ordule ustavaks. Aga peapiiskopi ja Münsteri kihutusel seisis nüüd ka varsti Sigismund II 80.000 mehega Kuramaa rajal. Vilhelm von Fürstenberg, kes pärast Galeni surma ordumeistriks oli valitud, võttis 7000 Saksa sõjameest, mõne tuhande talupoegi ja 6 salgakest palgasulaseid (Landsknechte) kokku ja läks temale vastu. Poola eelvägi seisis Posvoli linnakese juures. Siit saatis Sigismund palja mõõga ordumeistrile: selle võtmega avavat tema peapiiskopi ja tema abi vangikoja uksed. Kaua kahtles Fürstenberg. Siis reisis ta Posvoli, palus põlvili kuninga käest andeks, lubas peapiiskopi vabaks lasta, Christofi tema abiks tunnistada ja kõik peapiiskopi omanduse tagasi anda. Posvoli leping 1557.See sündis 5. sept. 1557. 14. sept. tegid mõlemad vastased kaitselepingu — Venemaa vastu!
Suur Vene sõda.Posvoli rahu näitas kõigele maailmale, et ordu mäda ja ümberkukkumisel oli. Iseäranis armas oli see Vene tsaaril Ivan IV kuulda, kes juba 1553. aastast saadik ordu peale hammast ihus ja parajat aega ootas, et ordu maid Vene riigiga ühendada. Armas oli Posvoli leping Ivan IV-le seda enam, et siin ordu tema vastu oma sõna murdis ja põhjust andis mõõgaga sekka lüüa. Kauase kauplemise järele oli tema 1554 endised lepingud orduga 15 aasta peale pikendanud — temal oli veel Krimmis ja Kaasanis tatarlastega talitamist, — aga kõige raskemate tingimistega: ordu kohustas ennast, et tema iialgi Poolamaaga sõprust et sobita ega lepingut ei tee, ja tsaar nõudis Tartu piiskopi käest iga elaniku pealt ühe marga aastamaksu ja kõik vanad võlad veel järel maksta! Piiskopp pidi selle välja arvama ja maksu kolman-
