Lehekülg:Eesti ajalugu. Reiman 1920.djvu/49

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ei lasknud rõhuda, jagati laenusaajale 3) kõik õigus ja kohus, isegi elu ja surma üle (in hals vnde in bande).

Eesti rahvas kaotab kord-korralt vabaduse.Sellega oli ka Eesti rahva isiklikule iseseisvusele ja ihulikule vabadusele surmaotsus kuulutatud. Meie ajalugu on sest silmapilgust peale selle otsuse paljas täitmine. Küll mitte korraga ja mitte iga maaisanda vallas ei muutunud ühte viisi talurahva põli pärisorjuseks, vaid järk-järgult, ühel pool varem, teisal hiljem. See ei sündinud nõnda mitte maavalitsejate ja laenumeeste hea südame ja lepliku meele pärast, vaid olud ei lubanud mitte teisiti talitada. Esmalt hoidis „püha isa“ tõesti isalikult oma varjava käe ristitud paganate üle ja keelas neid vaevamast. Teiseks hõõgus allaheidetud rahvaste rinnus veel niipalju vabadusetuld ja voolas nende soontes veri veel nii kangesti, et uued võimumehed neid ei julenud kõige raskemate nõudmistega ärritada. Sagedasti kuuleme vanemal ajal, kuidas nemad rahvavanematega lepinguid teevad ja kindlad maksud ära määravad. Viimaks ei ulatanud väheste sakste silm ja käsi mitte kaugematesse metsadesse ja soorabade taha, kus endiste prii-inimeste järeltulijad kaua veel vabalt võisid liikuda. Kesk-aja vanad kirjad ei jutusta mitte harva niisugustest metsataludest, mis alles hiljem maksu alla sattunud, kui laenumehed ka metsad ja sood oma vahel ära jaganud ja peidu-urkas olev rahvas ilmsiks tõusnud.

Maa pärisrahva kohustused isandate vastu.Esimesed maaperemehed, piiskopid, ordu, linnad ja Daani kuningas nõudsid maa pärisrahva käest „üleüldise kristliku kombe järele“ kümnist kiriku heaks, sõjateenistust ja sõnakuulmist. Need olid „ristirahva kohused“. Kümnist võeti viljalõikusest. Et võimalik ei olnud iga kord lõikuse suurust teada saada, siis määrati kümnis maaharija inventaari ehk raudvara järele umbes ära. Maaharimiseks tarvitati konksatra (uncus, Hackenpflug), äket (erpica, Egge) ja hobust. Maatükk, mida mees ühe hobusega, ühe adraga ja ühe äkkega ära haris, nimetati adramaaks ja selle järele võeti kümnisevilja. Kümnisevilja korjamine tarvitas rohkesti ametnikka ja sünnitas halbade teedega tüli. Sellepärast muudeti kümnis pea kindlaks maksuks, mida sagedasti ka rahaga tasuti. Kui maaisandad suured maaosad laenumeestele andsid, läks selle maksu nõudmise õigus ühes ka laenumeeste kätte.

Sõdadest pidid allaheidetud rahvad esiotsa maaisandate käsul osa võtma. Nüüd tulevad nad sõtta laenumeeste sõna peale, nad on nende teenrid. Sõjateenistuse kohus ei kadunud

49