ka mitte rahuajal. Siis tuli sõjakantsa ehitada ja parandada, sõjateesid teha ja korras hoida. A. 1350 saadeti Virust ja Harjust sõtta iga 100 adramaa pealt „üks aus, värske, vahva, häis sõjariistus saks“ ja kaks eestlast, vähemalt kilbiga ja raudkübaraga varustatud.
Laenumeeste võimu kasvamine.Pärisrahvaid ei võinud usaldada. Väevõimuga allaheidetud olid valmis mässu tõstma, kui nad selle väevõimu arvasid nõrgemaks jäänud olevat. Siis aga kaoks ka nende viljamaks ja toidupuudus, jah, nälg tuleks äkisti peremeeste peale. Sellepärast haris juba Meinhardi ajal munk Theodorikus põldu ja juba 1212 kaebavad liivlased ja lätlased, et orduvennad põllud ja heinamaad nende käest röövinud. Ka pärastpoole jättis ordu maa oma kätte, laskis ise sundijad kümnise sisse nõuda ja kasvatas hobuseid ja veiseid sõjapidamise tarvis. Aga alles laenumehed said laialiste põldude pidajaks ja rajasid seega teoorjuse. Niikaua kui veel karta oli, et laen pärast laenumehe surma laenuandjale tagasi läheb, ei maksnud temal suurt tööd taga ajada, pealegi pani iga uus sõjakäik tema elu, ühtlasi oodatava lõikuse kaalu peale. Tema pidi talupoegade maksuga leppima. Laen muutub laenumehe päranduseks.Aga rahulikumad ajad jõudsid, laen muutus tema päranduseks, kui ta ka nimepidi alles laenuisanda omanduseks loeti. Nüüd ei hoolitsenud laenumees mitte enam ainult enese, vaid ka laste ja lastelaste eest. Ta asus oma laenumaa peale elama, et karvapealt maksusid määrata ja sisse nõuda. Talupojad elasid tema silma all. Siin võis tema kõige kasulikumalt viljamaksu ära tarvitada ehk seda kaugemale saata. Mõisad.Pea tekivad laenumehe elupaika mõisad (alodia), mis igast maksust vabaks jäid, mis aga oma laialiste ehituste peale rohket tööjõudu nõudsid, mida laenumehe maksualused talupojad pidid andma. Kohaks valis laenumees sagedasti talupoegade kõige paremad põllud, pühad hiiepuu salgad, ilusad tammikud. Talupoegade kaebtused, et maad nende käest ära kistakse, on niisama vanad, kui mõisad ise. Talupoegadelt võetakse maa vägisi ära.Ja ei mitte ainult mõisa hoonete ja aia aluseks, vaid ka mõisa põldudeks. Laenumehel oli kasulikum tervet põllusaaki omale saada, kui kõik talupoegade kohustusmaksud kokku, olgu nende rida ka ei tea kui pikk, nagu vili, humalad, mesi, kanad, rasv, kalad ja mis muidu aga põllul kasvas ja vees ujus. Ta võttis talumaad omale, lõhkus taluhooned pealt ja asutas talupojad kuhugi metsa ehk soo äärde, nagu seda veel meiegi päevil sünnib. Küll kuuleme vahel lepingutest, kus talupoegade maad õiguse nimel nende käest ära lähevad, aga üleüldist sea-
50
