orjad võimaluse ja julguse võtma, et teisiti otsust teha, kui herra soovis? Kesk-aja lõpul ei olnud talupojale muud jäänud kui kitsendatud liikuva varanduse õigus. Suri talupoeg ilma pärijata, siis langes seegi vara pärisperemehe omaks.
Ordu rüütlite madal haridus.Sakslaste siiatulemisega puutusid eestlased lähemalt Lääne-Euroopa haridusega kokku. Kõikepidi kõrgel ei seisnud see haridus mitte. Meile kõneldakse isegi ordu ülematest, kes mitte lugeda ega oma nimegi ei osanud kirjutada. Meie tunneme neid haridusenõudeid, mille täitmist ordovendadelt oodati: ordurüütel pidi päevas 100 Meie Isa palvet surnute ja ordu heategijate hingeõnnistuse eest paluma ja peale selle Meie Isa ja veel Ladina keeli usutunnistuse (Credo) pähe õppima. Vastuvõtmisel nad seda siis muidugi ei osanud. Õppimiseks anti 6 nädalat. Ei jõudnud orduvend neid mitte lugeda, määrati uus kuuekuune armuaeg. Ei saanud ta ka nüüd mitte toime, siis võeti temalt ordumantel. Nii vähe õppimisevõimeliseks pidas ordu ise oma liikmeid. Kui nüüd tõeks jääb, et ainult sel midagi teisele pakkuda on, kel midagi enesel rohkesti on, siis ei võinud siitpoolt meie rahvale mitte suurt hariduse tõstmist tulla.
Rahvas omandab võõrastelt tehnilist haridust.Kantside ja kirikute ehitusel pidi Eesti rahvas õppima telliskiva põletama ja lubjaga müürima. Aga see oli ainult tehniline haridus ja ehitajad ei saanud sellest iseoma elukorra parandamiseks põrmugi. Nad elasid vana viisi kojas ja suitsurehes, ehk veel viletsamaltki, sest ajad läksid kitsamaks. Ka muid tehnikaosavusi nägi rahvas, pidi rüütlite ja laenumeeste sõjariistu haljastama, aga ise ei tohtinud ta sõjariistu kandagi. See oli vabamehe eesõigus.
Ristiusk ordu ajal.Rohkem hariduseaineid tohime ristiusu laialelagunemisest otsida. Ristiusu on orduvalitsus Eesti rahvale tõesti toonud, aga väga rikutud kujul, palju enam rikutud, kui ta meieaegses Rooma kirikus, ja sellestki rikutud usust ainult koore, palja vaaba. Ristiusu toomise viis sõtkus paganate südamepõllu algusest saadik kõvemaks kui kivi: mõõk, tuli, riisumine, lämmatamine ja võllapoomine, sõnamurdmine, kuri elu — kõik see pidi paganate hinge jäledusega täitma, ei mitte ainult usutoojate, vaid ka usu enese vastu, sest raske oli ja on tänapäevgi mõlemaid lahutada. Mida valjumalt uut usku peale rõhuti, seda sitkemalt hoidis rahvas vanast kinni, seda kallimaks läks temale see, mis tal vanast põlvest olnud. Ja vististi on usk iga rahva omasem omandus, kui ta aega on leidnud juurduda. Katoliku kirik ajab alati osavat
