politikat. Katoliku kirik kasustab paganuse pühadusi jne.Ta nägi, mille küljes rahva hing rippus, ja siit otsast hakkas tema kinni. Paganate ohvripaikade peale ja pühade hiiesaludesse ehitati kabelid ja kirikuid: vahest langeb vanast pühaduse särast sädemeke ka uue asutuse peale! Endised ohvrid, mis paganad jumalatele tõid, voolasid endisesse kohta, kui koht ka mitte enam vana ei olnud. Paganaaegsed jumalad lasti ristiusus edasi elada. Ukust tehti maa ja taeva looja, Toonest põrguvürst; haldjatest ja vaimudest said katoliku pühad inimesed ehk jälle kurjad vaimud; endised pühad sulatati ristiusu pühapäevadega ühte: vana nõiausk ja nõialaul loodi katoliku ebausuks ja legendiks ümber. Nurganaine nõdrukene palub neidsamu aitamisesõnu, kui enne, aga tema ei nimeta mitte enam tuulejumalat ja Rõugutajat, vaid hüüab appi hüva Maarjat, hella Maarjat, Maarja ainust last Jeesukest. Pereema ei palu karja välja lastes mitte enam: „Metsa urgu, metsa argu, metsa kuldane kuningas,“ vaid katoliku kiriku mõjul laulab tema suu: „Püha Jüri Jörguvits, las’ mu kari kaugel käia.“ Nii ajasid ristiusu toojad vanale paganusele kristliku vammuse üle. Küll paistis igast siilust paganuse nägu irvitades välja, aga katoliku kirik lepib välise koorega. Katoliku kirik on ju väliste kommete täitja. Paneb inimene neid tähele, kust nõiduslik vägi välja läheb, ja kuuleb ta kiriku sõna, küll kirik siis tema hingeõnnistuse eest hoolitseb. Südame uuendamine, südametunnistuse teritamine, mõistuse selgitamine, tahtmise karastamine sõna kaudu jäeti kõrvale. Ja kus sõna siiski tarvitati, nagu jumalateenistusel ja rahva loetamisel, sealgi ei tungitud sõna sisusse, vaid nõuti ainult mehaanilist, mõtteta sõna healitsemist Ladina keeli. Esiotsa kuuleme veel, et ristitud paganatele nende oma keeli ehk tõlkide läbi katsutud evangeeliumi kuulutada. Pärast kaob see püüd. Ei olnud seda ka kerge korda saata. Preestrid ei tunnud keelt, ja kui nad keelt oleksid osanud, siis ei tunnud nad Kirja. Kaebtused preestrite vähese hariduse üle ei kao tervel kesk-ajal mitte. Niisama viletsaks pöördus pärastpoole lugu teise õpetamise-abinõuga, eeskujuga. Vaimulikkude meeste haisev elu läks niisama kuulsaks, kui nende kehv tundmine. 1482 annavad teised seisused Veemla kokkutulemisel piiskoppidele ja doomherradele süüks, et nad üksinda selle eest muretsevad, et nende köögid ja keldrid täis oleksid, aga jumalateenistuse eest kannavad nemad vähe muret. Just köögi ja keldri asjus, ütleme põllu- ja aiatöös, seisab selle aja vaimuliku seisuse, iseäranis ka kloostrite tähtsus. Kloostrid.Kloostrite poolest ei ole meie kodumaa iial mitte rikas
54
