püha evangeeliumi kuulutavad.“ Aga just, et siin vana kiriku poolt nii vähe vastu sõditi, edenes uus usk loiult. Vanast koorest hoiti kaua veel kinni. Evangeeliumi õpetajad ei olnud oma ülesande kohased. Nii ei tahtnud vana usk surra ega jõudnud uus usk elada, vaid vintseldi edasi, nagu see alati Saaremaa viis on olnud. Alles Daani valitsus pani tõsisele usupuhastamisele kindla aluse. Hertsogi Magnuse kojaõpetajal mag. Heinrich von Brockhofen’il on rohkesti tööd, et Rooma haputaignat välja pühkida, enne kui evangeelium mahti sai. Harjunud kombe kõva kammits oli siingi tugevam olnud, ja ilmalikud kasud võimumeestel armsamad kui evangeelium, ehk küll juba linnade koosolekul Tallinnas 1524 Jürgen von Ungern Saaremaa laenumeeste nimel uue usu kohta ilusaid sõnu rääkis ja tema heaks „ihu ja vara“ pandiks tõotas panna.
Usupuhastus maal ja väiksemates linnades.Evangeeliumiusu edenemisest lausal maal ja väiksemates linnades on vähe kirjalikka tunnistusi päevavalgele tulnud. Meie ei eksi vist mitte, kui arvame, et maal uue usuga lugu nõnda läks, nagu võimumehed, mõisnikud, soovisid, sest talupoegadel ei olnud oma ihu, vara ega ka usu üle mitte vähemat ütlemist. Ka pidi nende usutundmine nii kõhn olema, et nemad vaevalt uue ja vana usu vahel vahet oskasid teha. Hakkas mõisnik evangeeliumi poole hoidma ja seadis evangeeliumi õpetaja kiriku peale, siis pidi muidugi ka kogudus oma peremehe järel evangeeliumiusku minema. Välised mõjud andsid vana usu üle otsust, mis niisama välistel põhjustel väevallaga rahvale kaela oli aetud. Esiotsa avaldasid mõisnikud evangeeliumi vastu heatahtlikkust ja ühendasid endid linnadega uue usu kaitsmiseks. Kui aga linnad kloostrite peale hakkasid käima, kus rüütlite omastel mureta ja julge oli elada, ja talupoegade peas „ristiinimese vabaduse“ mõtted segaselt käärima läksid, siis lõppis sõprus, ja avalik vastuseismine tuli mitmes paigas ilmsiks, isegi tagakiusamine, milleks vaimulikud maaisandad ohtrasti abi pakkusid. Lähemaid sõnumeid on meil selle kohta Saaremaa piiskopkonnast. Oma sõjakäigul piiskopi Vilhelmi vastu riisub Saaremaa piiskopp Reinhold von Buxhöwden oma enese piiskopkonnas Läänemaal kirikud puupaljaks ja võtab kõik kirikute hõbeda ja varandused omale. Evangeeliumiusu kuulutajad viiakse väevõimuga isegi altari eest ära, veetakse nende varanatukesega Kuresaarde ja pannakse vangi. Niisama kuuleme Hiiumaalt, et piiskopp von Buxhöwden Keina kirikuõpetaja Johann Rowgeni 1532 Kuresaares „raskesse vangikotta heit-
