Lehekülg:Eesti ajalugu. Reiman 1920.djvu/70

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

juhtisid. Venelased pidasid Rootsiga kuni a. 1571 sõjariistade-rahu, poolakatega ja Magnusega kestis võitlus ühtesoodu edasi. Mõisamehed (mõisasulased).Kardetavaks läksid rootslastele Liivimaa mõisasulased, endised orduametnikud, ilma maata jäänud mõisnikud ja jultunud linnakodanikud, kes südametunnistuseta juhatajate all iga kurja peale valmis olid, kuhu neid palgati ehk kuhu muidu neid omakasu kutsus. Et Eerik XIV neile soovitud tasu ei annud, toimetasid nemad a. 1565 tähtsa Pärnu kindluse ja sadama kavalusega poolakate kätte. Kerge võit tegi mõisasulased ülemeelseks. Kui nad Kettlerilt abiväge olid saanud, katsusid nad endise Paide kaitsja Kaspar von Oldenbokumi ülemjuhatusel Tallinna kallal õnne. Aga Tallinna kuberner Henrik Horn puistas nad laiali ja Sipu küla juures Vigala lähedal langes viimane „Liivimaa rüütel“ Oldenbokum. A. 1576 käis Horn sõjalaevadega Kuresaare all Magnuse alamaid rüüstamas, kes mõisasulaseid oli toetanud. Järgmisel aastal rüseldi siin ja seal. Rootslased tõrjuti Lemsalu ja Karksi alt põhja poole tagasi. Ruunavere veski juures Läänemaal lõid neid poolakad rängasti. Uuesti laastati lausa maa hirmsasti ära, kuna mõisnikud oma kindlate losside varjus ja kodanikud oma kõrgete vallide taga julgemalt võisid hingata.

Rootsi sõda Venega.A. 1569 tõugati nõdrameelne Eerik XIV Rootsi aujärje pealt maha ja tema järeltulija, Johan III, kes Poola kuningatütre Katarinaga abielusse oli heitnud, püüdis poolakatega lepitust teha, kuna Vene tsaar Ivan Hirmus, kes sedasama printsessi oli tahtnud kosida, uuesti ägedaks Rootsi vastaseks sai. Kuna valitsuse vahetus Tallinnas rahutusi sünnitas, langesid venelased rüüstates Läänemaale ja nende seltsis sõdisid esimest korda — Liivimaa mõisasulased, needsamad, kes alles praegu Rootsi teenistuses olid olnud. Hertsog Magnus oli nad Vene poole avatelenud, nagu tema ise Moskva tsaari abil ennast kõrgemale püüdis upitada. Ivan Hirmus sai aru, et aeg veel mitte ei olnud jõudnud, et Liivimaad otsekohe oma alla heita. Liivimaa pidi omale esiotsa varjuvalitseja saama, kes tsaari ülemvõimu all kaudselt täielikule allaheitmisele teed valmistaks. Vahemeheks olid kaks Liivimaa äraandjat, Tartu piiskopkonna mõisnikud Eilert Kruse ja Johann Taube. Need oskasid hertsog Magnusele, kel maapind jalge all kõikus, lootusi äratada, et tema Moskva abil terve Liivimaa peremeheks võiks tõusta. A. 1570 käis Magnus ise Moskvas. Tsaar võttis tema lahkesti vastu, kihlas tema oma sugulase Eufemia Vladimirov-

70