valitsus Liivimaa rootslastele, peale lõunahommiku-pooliste maakondade Dünaburi, Rositteni, Lutsi ja Marienhauseni. Viimaseid nimetati sest ajast Poola Liivimaaks. Katoliku usk rõhuti jälle rahvale peale. Arvurikaste Läti külade keskele asus siia ka väike Lutsi maarahvas, kes kaua täiesti unustusesse oli jäänud ja alles meie päevil nii kui uuesti üles leiti. Kärde rahu (Venega) 1661.Tüütavate vaidluste järel leppisid viimaks Kärde mõisas 21. juunil 1661 Rootsi ja Vene saadikud kokku. Piirid jäid sekssamaks, nagu nad enne sõja hakatust olnud. Kõik sõjamoona, mis venelased Liivimaa kindlustest ees olid leidnud, pidid nad maha jätma. Raske meelega lahkusid nad Liivimaalt. Ka Tartu ühendati jälle muu kodumaa külge.
Nüüd algas 40-aastane rikkumata rahu. Uus, parem aeg jõudis kurnatud rahvale. —
Maa valitsuse korraldamine.Rootsimaa on alati oma valitsuse kindla korralduse ja valju seaduse tähelepanemise poolest tuttav olnud. Seda kindlat korda ja seaduse austamist püüdis uus riigivalitsus ka meie kodumaal maksma panna. Rootsi püüab maal õiguslikku korda maksma panna.See nõudis rohket tööd ja väsimata püsidust, sest kord ja seadus maksis siinpool seni vähe, kus omavoli ja tugevam jõud peremehed olid. Võimumehed püüdsid muidugi seda neile kasulikku põlve jätkata ja riigivalitsuse püüdeid nurja ajada, et tarvis õiguse tasakaalu kõige alamate vahel tarvitada. Abimeheks olid neil nende „eesõigused“. Ühe seisuse eesõigused aga käivad sõnakõla ja mõtte poolest kõikide ühetaoliste õiguste vastu. Tallinnamaa oli vabas lepingus kuninga Eerik XIV alla heitnud ja muidugi olid maa võimumehed, mõisnikud, kõik oma vanad eesõigused välja tinginud. Harju-Viru mõisnikkude eesõigused aga käisid hallist ajast saadik väga laialt ja ei jätnud riigivõimule kuigi suurt voli üle. Liivimaa oli küll mõõgateraga Rootsimaa külge liidetud, aga siingi oskasid võimumehed oma „eesõigustele“ kinnitamist muretseda. Kinnitatud eesõiguste taha pugesid rüütelkonnad igal soovitud korral varju ja raiusid tuld riigivõimu uuenduse ja paranduste vastu, nii et juba 1626 suur kuningas Gustav Adolf meeleärrituses hüüdis: „Teie toetate väga oma eesõiguste peale. Tahate teie, siis elage oma eesõigustest ja sööge nad ära!“
Sellest selgub, et Rootsi valitsuse õiglased püüded, meie rahva põlve tõsta, ainult pikkamisi edenesid ja ainult jaolt sihile jõudsid. Kohalikkude võimude vastuseismine sünnitas ägedaid kokkupõrkamisi, kuni vastuseisjate pea-eestvõtja viimaks
80
