Rossihnius.Joakim Rossihnius Riias. Stahli „Käsi- ja Koduraamat“ tõi neljas jaos Tallinna keeli Lutheruse Väikse Katekismuse ja evangeeliumide ja epistlite ja 144 kirikulaulu tõlke. Rossihniuse tartumurdelises kirjatöös puuduvad laulud. Peale selle andis Stahl veel 1637 esimese Eesti keele grammatika ja 1641—1649 jutluseraamatu välja. Ülepea voolas Tallinnamaal hoolsa piiskopi mag. Joakim Jhering’i äratusel värskem elu. Tema võttis esimest korda 1641 nõuks Püha Kirja Eesti keelde toimetada, mille peale terve evangeeliumikiriku õpetus on põhjendatud. Ümberpanemise-töö jagati mitme õpetaja peale ära ja tehti Uue Testamendiga algust, aga et nende mitmetaolise tõlke tahumiseks ja viilimiseks rahakulu vaja oli, jäi asi soiku. Ka Vana Testamendi käsikiri, mis Urvaste õpetaja Johann Gutslaff oli valmistanud, ei ilmunud trükist. Katk, mis Rootsi-Vene sõja kannul käis, surmas 1657 Gutslaffi, kes Tallinna oli põgenenud, niisama ustava piiskopi Jheringi. Küll tehti veel mitu katset, aga trükki ei pandud midagi. Alles Kaarel XI valitsuse lõpu poole nihkus asi jälle edasi. Kaarel XI usaldas töö targa ja hakkaja Liivimaa kindralsuperdendi Johann Fischer Piibli tõlkimist toetamas.Johann Fischeri kätte ja määras Uue Testamendi trükikuludeks esiotsa 800 riigitaalrit. Et juhatus Tallinna käest ära läks, see vihastas upsakaid Tallinnamaa õpetajaid väga. Siiski võtsid nemad saadikute läbi konverentsist osa, mis Fischer augustikuuks 1686 Lindna mõisa Volmari lähedale kokku kutsus. Siin pahvatas kadedus Tallinna- ja Liivimaa vahel lausa lõkkele. Fischer soovis Eesti tõlkele Greeka alguskirja aluseks panna ja kirjaviisis ja grammatikas õiendusi ette võtta, Tallinnamaa õpetajate meelest pidi Lutheruse saksakeelne ümberpanek Eesti tõlkijatele kõikumata juhtnööriks jääma, ja juba lahkumise mõtegi senisest harjunud Stahli keelest ja grammatikast näis neile hirmus kuritöö olevat.
Stahli kirjaviis.Esimesed, kes Eesti keeli kirjutasid, olid võõra maa õpetajad olnud. Et meie keelel oma kirja ega kirjaviisi olemas ei olnud, siis andsid nemad tähtedele sellesama hääleväärtuse, mis neil Ladina ehk Saksa keeles oli. Nemad kirjutasid Eesti sõnad just nõnda, nagu oleksid need süda-võõrakeelsed olnud. Terve Ladina tähestik laenati meie Eesti keele sisse, ka c, ck, sch, f, v, z, x, y, ph ja h kui pikkuse märk. Stahl võttis selle kirjaviisi omaks ja tõstis tema seeläbi suure au sisse. Nõndasama nagu Stahl ise „preestrite väärjumal“ oli, nõndasama tingimata tõeks ja iga täiuse tipuks peeti nüüd ka Stahli keelt ja kirja-
