viisi. Küll tõusis pea siin ja seal vaidlemine mõne ükiku punkti vastu, aga suurt ei tulnud sellest välja, vähemalt ei mõjunud see terve kirjaviisi ja keele kohta mitte palju. Kirjaviisi paranduskatsed.Esimesed võõrad, keda meie raamatutest välja hakati vihtuma, olid tähed c, ch, sch, f. Heinrich Göseken jälle kiidab 1660 heaks pikkuse tähendamiseks täishäälikut kahekordselt kirjutada. Aga tema ei jõudnud ennastki harjumuse kammitsast päästa. Seks kulus mees ära, kes vasturääkimisest ja vihast hoolimata oma paremast tundmisest kinni hoidis, saagu mis saab ja tulgu mis tuleb. Niisugune vahva mees oli üliõpilane Bengt Gottfried Forselius.Bengt Gottfried Forselius, Harju-Madise õpetaja poeg. Tema tundis elavalt viga ja teadis teed, kuidas viga parandada. Juba noorespõlves isamajas võis tema selget rahvakeelt kuulda ja terav kõrv pidi kohe aru saama, et kirjakeele ja rahvakeele vahel põhjatu vahe on. Selge mõistus ja loomulik tundmine tõstis häält, et mitte vildak kirjakeel rahvakeele mõõdupuu ei tohi olla, vaid et rahvakeel viletsat kirjakeelt peab õiendama. Sellessamas arvamises oli ka Fischer; ehk tema küll Eesti keelt ei mõistnud, aga kui mõtlejale inimesele oli see temale iseenesest selge. Veel ei pidanud Forselius vist parajaks ajaks, oma arvamisi uue grammatika teel kohe avaldada, tema tahtis neid enne ära proovida. Rahvas ise, rahva lapsed, pidid otsuse andma. Forseliuse parandatud aabits 1685.Selleks kirjutas Forselius aabitsaraamatu, mis umbes 1685 Riias parandatud keeles ilmus. Parandatud keel ja uus õpetamiseviis sünnitasid imet ja tegid kõik õpetajad väljaandja sõbraks, kel selge pea oli asja arusaamiseks ja süda õigel kohal rahva head taga nõudmas. See ülilahke vastuvõtmine kinnitas Forseliust vägevasti ettevõetud töös ja Fischeri nõu peale julges tema 1686 Lindna konverentsil oma parandamisesoovid neile meestele vastuvõtmiseks ette panna, keda kõige sügavamateks Eesti keele uurijateks peeti!
Forseliuse uuendused kirjaviisis.Esmalt heitis Forselius üleliigsed võõrad tähed välja; teiseks muutis tema võõrad sõnad, mida Eesti keel välja ütlema ei nõrku, Eesti keele loomu järele; osastava käände ja eitava kõneviisi leidis tema üles ja hakkas seda tarvitama jne. Asjatundjad näevad, et kui need põhjusmõtted lihaks ja luuks muudetakse, nagu pärastine Karula õpetaja Johann Hornung seda 1693 oma kuulsas grammatikas tegi, siis meie vana kirjaviis välja tuleb.
Keeletüli Pillistvere konverentsil.Et Lindna konverents ettevõtet ei edendanud, kutsus Fischer veebruarikuuks 1687 uue koosoleku Pillistvere kirikumõisa. Jälle pääsis äge suusõda lahti. Tallinnamaa õpetajad
88
