ei jäänud mitte ainult selle juurde kindlaks, et tõlkimisele Lutheruse Saksa ümberpanek põhjaks pandaks, vaid nad nõudsid kangesti, et ka Lutheruse Saksa kirjaviis Eesti kirjakeeles maksvaks tunnistataks. Liivimaa õpetajad pidasid niisugust nõudmist õigusega lapsikuks ja naeruvääriliseks ja püüdsid Forseliuse parandatud kirjaviisi järele käia. Fischer nägi ära, et midagi tõsist korda ei suudeta panna, saatis vaidlejad koju ja ajas asja oma käe peal ainuüksi vagusi edasi. Tema käsul võttis Puhja õpetaja Adrian Verginius sügisel 1687 üliõpilase Johann Hornungi, kes niisama osav kirja- ja keelemees oli kui tema sugulane Forselius, oma poole. Johann Hornung paneb Uue Testamendi parandatud keelde.Siin pani Hornung Greeka alguskirja järele Uue Testamendi Eesti keelde ümber ja andis sellest Fischerile ärakirja. Uued vastaste pealekäimised ja kaebtused viivitasid meisterliku osavusega valmistatud kirjatöö trükkimist. Alles Hornungi surma-aastal 1715 pääsis tema trüki teel ilma, kui teda mitmed õpetajad mitmel puhul olid muutnud ja rikkunud.
Tartu murde kirjandus.Kergema vaevaga õnnistas Fischeril Tartu murde kirjanduse soetamine. Toetust leidis tema Puhja ärksa õpetaja Adrian Verginiuse poolt. 1684 võis Riias trükist ilmuda Lutheruse suur katekismus, 1685 Tartu laulu- ja palveraamat ja 1686 Vastne Testament.
Kõige hädalisem vaimulik kirjandus oli nüüd olemas. Kasu aga tõusis temast esialgu ainult õpetajatele, kel keeleõppimiseks ja jumalateenistuse ja ametitalituste pidamiseks enam abinõud ei puudunud. Kogudustele ta veel otsekohest tulu ei toonud. Rahvas ei osanud lugeda. Jälle hoolitses Rootsi valitsus, et sellegi poolest lugu paranes. Rahvaharidus.Rahvaharidusele pani tema koolide rajamisega kindla aluse, kui koolid ka täiesti vaimulikku laadi kandsid, nagu igal pool sel ajal, ja kõik ilmalikud õpeained kõrvale jäid.
Meie kuuleme juba 17. aastasaja algusel Tallinnas ja Tartus koolidest Eesti laste tarvis. Need aga ei tähendanud terve maa kohta midagi. Ka kaovad nemad pea nagu tina tuhka. Meie võiksime mitmed käsud üles lugeda, mis 17. aastasaja keskpaigas rahva õpetamise kasuks anti. Aga käsud jäid paberi peale, niikaua kui koolide asutamine kohalikkude võimumeeste hooleks jäeti, kes kätt ega jalga rahva heaks ei viitsinud ega raatsinud liigutada. Rõõmust edu märgati korraga alles siis, kui Rootsi kroonu laialdaseks maaomanikuks oli saanud, nii et ta head ettevõtet mõjusalt ka aineliselt jõudis toe-
