I.
Eesti ajalugu kesk-aja esimesel poolel.
Eestlaste rändamine. — Elukord. — Usk. — Esimesed vaenulised kokkupuutumised naabritega. — Sakslased asutavad Riia linna ja Kristuse sõjateenistuse vendade ordu. — Eestlaste kuueteistkümne-aastase vabadusesõja hakatus 1208. — Viljandi langemine 1211. — Lahing Lembitu küla all 1217. — Daanlased Tallinnas 1219. — Tartu satub sakslaste kätte 1224. — Modena piiskopi Villemi külaskäik. — Saarlased heidetakse Saksa valitsuse alla 1227. — Vabaduse kaotuse tagajärjed. — Viimased katsed vabadust uuesti kätte saada. — Suur Eesti mäss 1343—1345.
Eestlaste, liivlaste ja kurelaste asumine Läänemere äärde, nende nimetused.Eestlased astuvad alles Läänemere hommikukaldal ajaloolisesse valgusesse. Kuuendal ehk seitsmendal aastasajal pärast Kristust rändasid nemad üle Naroova jõe oma praegustesse elukohtadesse. Nende eel käisid sugulaste salgad, karjalased, kurelased. Eestlased tungisid tagant järele ja vanasti tuttav meremehelik meel ajas neid mereranda ja saartele elama. Karjalased võtsid jaolt kitsa rannaribakese pärastise Riia lahe ääres Orajõelt lõuna poole lätlaste käest omale ja asusid Salatsi, Koiva ja Väina kaldaid mööda ka sügavamale lätlaste maasse. Ajalugu nimetab seda osa liivlasteks, mitte sellepärast, et nende uus kodu liivakas oli, vaid sellepärast, et nad oma päriskodumaal Aunuse järve ümber oma keelt Livvin kieleks hüüavad, mis tõepoolest liivlaste keelemurdega kõige rohkem kokku käivat. Teine haru karjalasi ehk kurelasi lainetas üle väinade Saaremaale ja kui see kehv paik — kurelaste saar — Kuresaar — kitsaks kippus jääma, Sõrvemaalt Sääre ninast üle merekaela lõuna poole, heitsid maapäriselanikud lätlased, iseäranis mere lähedal ja jõgede ääres, oma alla ja andsid uuele kohale Kuramaa nimeks. Sest keeleteaduse ja ajalooliste allikate põhjal tohime arvata, et karjalased, kyrialid, корелы, chori, churi, kurelased üks ja seesama rahvas ja nimi on. Praeguselt Eestimaalt läbi minnes — küll maisamaad, küll veeteesid
