Lehekülg:Eesti ajalugu. Reiman 1920.djvu/10

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

mööda edasi rühkides ja lühem ehk pikem aeg siin viibides — jätsid nemad kohanimedes omale jäädava mälestuse maha. Hulk kohanimesid, mil Kar- ehk Kur- aluseks, kuulutavad karjalaste ehk kurelaste meie maal asumist: Kareli, Karila, Karja, Kariste, niisama Kurkund, Kurküla, Kuremaa, Kuresaare, Kurevere. Keelemurde, iseloomu, riiete ja muude märkide järele on lõunapoolsed eestlased, kes praegu Võru murrakut kõnelevad, vist hiljem Peipsi järve lõunaotsa kaudu meie maale rännanud. Nad näikse pärissoomlastega kauem ühenduses olnud olevat kui Tallinna murde kõnelejad eestlased. — Eestlased ise nimetasid endid Maa rahvaks, naabrid andsid neile nimeks Eesti rahvas. Sõna Eesti näikse hommikupoolist rahvast tähendavat (Germaani Ost, east). Nõnda hüüdsid germaanid oma hommikupoolseid naabrid aestideks, Läänemerd, mis neist ida pool, Idamereks (Ostsee).

ElukordKui eestlased Läänemere maile asusid, harisid nemad juba põldu. Endised kodumaa elanikud kivi- ja prongsiajast ei olnud vist sellega tegemist teinud. Veel Läti Hindreku päevil, kus meie esivanemad pooltuhat aastat maal viibisid, seisis suur osa Eestimaad ikka alles põlise metsa all, mille vahel endid mädasood ja rabad laiali laotasid. Kirvega asuti metsahiiglaste kallale. Maharaiutud puudest tehti saatu, alet, ehk loodi kütist. Kändude vahelt kisti seaninaga pisut maapinda üles. Abiks sealjuures olid vediksed = veised, veoloomad, hobused ehk härjad. Tulimulda heideti seeme ja sibliti karuäkkega sisse. Karuäkke painduvad pulgad libisesid kändudest, kividest kergesti üle ega jäänud juurte taha kinni. Vanemad viljaseltsid, mis külvati, olid nairid ja oder. Hiljemalt tulid veel juurde rukis, nisu ja kaer. Kõrsvilja koristamiseks tarvitati lõikamiseks terariista, olgu vikatit, mida vanades kirjades sagedasti nimetatakse, ehk sirpi, mis lõunapoolsetelt naabritelt laenati. Lõigatud vili pandi põllul rõukudesse ja kuivatati rehes partel. Õues peksti terad vartadega peadest välja ja jahvatati käsikivil; soormeid suruti puu-uhmrites. Panipaikadeks olid maa-alused, seestpoolt õlgedega ja kasetohuga kaetud koopad. Pärast täitmist maeti suu kinni, künti üle ja külvati veel vili peale. Seda oli rahutumate aegade pärast tarvis, kus aitadest, mis kõrgete sammaste otsa olid ehitatud, vili kergesti riisujate vaenlaste saagiks oleks võinud saada. Põllutööd toimetasid naised ja orjad. Kindlam varandus kui viljapõllud olid karjad, keda sõjaajal metsa-

10