Reduktsioon Eestimaal.Ka Tallinnamaa mõisnikud puiklesid vastu ja ei tahtnud oma mõisate dokumenta komisjonile sisse anda. Alles siis, kui kuningas Tallinnamaa mõisnikkude eneste keskelt maanõuniku Tiesenhauseni ja Carl Bonde komisjoniliikmeks nimetas, hakkas mõisate tagasivõtmine siingi edenema. Läbikatsumise alla tulid ainult need mõisad, mis Eerik XIV a. 1561 kroonu omaks oli tunnistanud. Hoolimata ja vägivaldsed Viru ja Harju mõisnikud olid ammu juba mõisate pärisomanduse õiguse eneste kätte kiskunud, nii et neis maakondades kroonumõisaid enam ei leitudki. Järva- ja Läänemaal aga läks ligi 3000 adramaad kroonule tagasi. Endistele omanikkudele anti ka siin tagasivõetud mõisad pärisrendi peale ja alandati renti niisama kolmandiku võrra. Ka kingiti võlgu jäänud maksusid.
Talupoegade elujärje korraldamine tagasivõetud mõisates.Suurt kergendust tõi mõisate tagasivõtmine Eesti talupoegadele. Kõik kroonu mõisa- ja talumaad anti üheskoos rendi peale, enamasti endisele mõisnikule. Mõisa rent määrati ära mõisa ja karjamõisate põldude, metsa, kalapüügi, telliskivikuuride, lubjaahjude, veskite ja kõrtside sissetulekute ja talupoegade maksude järele rentniku heaks. Et. neid talupoegade maksusid kindlasti teada saada, mis üleüldise rendisumma juures nii tähtis oli, mõõdeti talumaad ära, seati taalriarvu järele hinna alla ja kinnitati kindel maks ja tegu mõisale, mis vakuraamatusse üles tähendati. Mõisarentnik ei tohi maksusid mitte kõrgendada. Täidab peremees vakuraamatu kohuseid, siis ei või teda keegi talust välja tõsta. Jäi ta jõuetumaks, siis ei teinud tema üle otsust mitte rentnik, vaid kuninglik maavalitseja, kes uue peremehe talusse pani. Õiguseta jäävad talusulased. Korda taluperemehe ja talusulase vahel, kes mõisateol käis, ei korralda ükski seadus. Mõisa töö juures võib kubjas teolist neil kordadel, „mis viivitust ei kannata“, kuni kolme paari vitsahoobiga karistada. Taluperemehe üle mõistab ka mõisateo asjus õigust talurahva kohus, kelle liikmeteks on „õiguseleidja“ ja erapooletumad ausad talumehed. Tähtsamad majapidamise sekeldused käivad aga maavalitseja alla, muidu lähevad nad maakohtusse. Kõige ülekohtu vastu, mida mõis talupojale püüdis teha, tohtis ta kaebtust tõsta ja ta võis julge olla, et põhjendatud kaebtused alati tähelepanemist leidsid. Sest valitsuses ja kohtus istusid nüüd mehed, kes mitte, nagu enne ja pärast, oma seisuse tulusid õiguse mõõdupuuks ei tarvitanud, vaid kes vabalt maalt, kus ühetaoline õigus maksis ja kus kuningas ennast
94
