Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/149

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

141
Eespowa Tek keige pühhama Paiga ees Jummala Kojas Kristusse Kannatamisse Ajal on ärrakatkenud. etc. keige pühhama paiga ees Jummala koias Kristusse kannatamisse aial on katkenud. etc.

2) Laul:
 Lhk. 34. Oh leinagem, ning kaebagem! Suurt Murret tulleb kanda, Jesust, Issa ainust Last, Tuaks Hauda panda.
 Oh Hallestust, ning Willitsust, Nüüd surnud Jummal ärra, Saatnud meile keigile Sega Taewa Warra.
 Oh Pattune, waat, sinno Tö On tälle Surma tehnud, Et sa ollid kurjaste Ülle kelo lähnud.
 So Kossija on Werrega Sind isse ärrapesnud, Omma Prudiks heldeste Patto Moast töstnud.
 Oh! Pallekest, oh! Kaunikest, Kui wägga lödi sedda! Keik, mis ellab Ilma pääl, Nuttab sinno Hädda.
 Oh! watage, mis waeseste Nüüd surreb Jesukenne, Ei woi sedda Nuttota Nähha Innimenne.
 Suurt Önnistust, ning Römustust, Woib Innimenne leida, Ke se Hauda-Pannemist Meles tahhab hoida.
 Nüüd pallun ma sind Nuttoga: Mo Jesus aita sinna, Et sa ei woi Surmaski Minno Melest minna.
 Lhk. 69. Oh leinagem! Ning kaebagem! Suurt murret tulleb kanda, Jesust Issa ainust last Tuaks hauda panda.
 Oh ahhastust Ning kurwastust! Nüüd surnud Jummal ärra, Saatnud meile keigile Sega Taewa warra.
 Oh pattune! Waat sinno tö On temmal surma teinud, Et sa ollid kurjaste Ülle keeldo läinud.
 So kossia On werrega Sind issi ärrapesnud, Ja sind prutiks heldeste Patto muddast töstnud.
 Oh pallekest! oh kaunikest! Kui wägga lödi sedda! Keik, mis ellab Ilma pääl, Nuttab sinno hädda.
 Oh watage, Kui ärdaste Nüüd surreb Jesukenne, Ei woi sedda nuttota Nähha innimenne.
 Suurt önnistust Ning römustust Woib innimenne leida, Ke se hauda-pannemist Meles tahhab hoida.
 Nüüd pallun ma Sind nuttoga: Mo armas Jesus aita, Et sind woiksin surmani, Issand! ihhaldada.