Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/150

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

142

Need mehed, kes aastal 1721 Tallinna keeli lauluraamatu uuesti trükki andsiwad, nagu ülemal antud proowid näitawad, seisawad muidugi Hornungi põhjal, kuid oliwad juba selle muutuse teinud, et kõik nimesõnad, kui nad sugunimed on, wäikse tähega kirjutasiwad, kuna Hornung ja Uus testament aastast 1715 neid suure tähega tähendasiwad, nagu enne neidgi. Ka on aasta 1721 lauluraamatu trükkiandjad õige tublid Eesti keele tundjad olnud, kui nad ka mõne sõna wähem õigesti on kirjutanud, nagu „ülle keeldo, prutiks,“ kus Hornungil õigemini „ülle kelo, Prudiks“ oli, kuna teisel kohal õigemini kui Hornungil seisab „walge, möttelnud ollewad, muddast“ kus Hornungil on „wallus, möttelnud ollewa, Moast“. Hornungi põhjal seisma jäi edespidi 150 aastat Eesti kirjawiis — nii hästi waimulikkudes kui ka pärast ilmuwates ilmalikkudes raamatutes. Üks wiga oli aga Hornungi kirjawiisis Püha kirja kohta, ja see oli: Hornung ja kõik teised kirjamehed täna päewani muutsiwad Püha kirja pärisnimed, neid Eesti suu järele teha tahtes, nii ära, et Eesti keeles wäga raske on teaduslikult nende üle kirjutada. Nõnda kirjutas Hornung „Tawet, Petlem, Kaiwas, Tehwanus“ jne., kus ometi alguskirjas „Dawid, Bethlehem, Kaiphas, Stephanus“ seisab. Pärisnimedest ei oleks mitte pidanud wõõraid tähti wälja heidetama, kui nad ka Eesti keelele wähe rasked ütelda. Kõiki pärisnimesid ei wõi, ei tohi me ümber muuta, sest et need selle läbi oma iseduse kaotawad. Hornungi muutus on siin suure segaduse teinud. Pärisnimede kirjawiis peab wõimalikult nõnda jääma, nagu ta alguskeeles oli, siis on hõlbus teaduslikult kirjutada, nagu Soome keeles, kus ka c, f, ch, ph, sch, q, x, z ei ole, aga siisgi on need tähed pärisnimedes puutumata jäänud. Muidu on Hornungi töö tähtjas ja tänu wäärt.