320
sõna „isand“ loetawat üksnes siis ühekordseks, kui see tähendab inimest, kes herra on, „isand“ aga kui see taewalist Jumalat tähendab, siis tuleb ta kahekordse s-häälikuga lugeda, mis arwamine on nii rahwa sisse jõudnud, et keeletundmata kiriku-õpetajad on seda sõna jutlust üteldes nõnda ümberhäälistanud, aga keeles eneses ei ole seks wähematgi põhjust. Järgmises saame näha, kuda Eesti keele nüüdsed kirjutajad sellest pahast pääseda püüawad.“ — Ka siin wahel tuleb nimetada, et Ahlqvist seda kõik on kirjutanud aastal 1855, kus nüüdne kirjawiis, mis Soome keele järele on, alles sündimas oli. Muidugi on tõsi, et alles praegu sõnad „isand“ ja „Issand,“ „isa“ ja „Issa“ seda wiisi lahutatakse, nagu Ahlqvist siin ütleb; ta kirjutab edasi:
„Teine niisama tähtjas parandus, mis Masing Eesti keele kirjutamises korda saatis, oli, et ta kirjas isemärgiga märkis seda seni ajani tähele panemata jäänud ehk hoolimata jäetud pehmendust (Mouillieren). Mõned umbhäälikud (enamasti l, n, r, s ja teisal ka t) saawad nimelt iseäralistes sõnades sellesama pehme hääle, mis Wene keeles on neil umbhäälikutel, mille taga seisab ь. Ka meie Soome keelesgi ei ole see pehmendus tundmata, sest nõnda pehmendades lausutakse Wene Karjalas näituseks sõna kallis, ja see, kes terawamini on sawolase kõnet kuulanud, on pea märganud, et tema ei ütle näit. sõnu: tuli, rani, suri, susi mitte nii kahesilbiliselt, ei ka nii kõwahääleliselt ühesilbiliselt kui: tul, ran, sur, sus, waid enamasti nagu sulatab järgmisesse silbisse umbhääliku ära ja i-poolsesse häälde neid sõnu nõnda kõneledes, nagu wenelane ütleks enese keeles kirjutatud: туль, рань, сурь, сусь. See just säärane pehmendus on Eesti keeles hoopis üleüldsem kui Soomes, ja Masing on esimene kirjutaja, kes seda märkas ja sellele oma märgi kirjas andis. See märk on selles keeles seda tarwilisem, et mõnelgi sõnal on ilma pehmenduseta koguni teine tähendus, nagu näit.: „mänd, õlg, wars, wil“ ilma pehmenduseta on Soome sõnad: „mäntä, olka, varsa, villa,“ aga täishääliku järel järgmise umbhääliku peh-
