Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/327

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

319

segadusi, sest kui umbhäälik säärase hääliku kõnekeelesgi kahekordne oli, siis ei wõidud seda kirjakeeles sugugi märkida, ja, nõnda kirjutati sõnad: waras ja warras, kana ja kanna, mure ja murre, wanutama ja wannutama ühel wiisil: warras, kanna, murre, wannutama. Masingi teraw silm ei olnud seda ebaloomulisedust märkamata, ehk ta küll Soome keelt tundis, ei siisgi püüdnud ta selle loomupäralist kirjawiisi Eesti keele kasuks tarwitada, waid kirjutas need sõnad endisel kombel — üksnes kõrge märgiga wahet tehes esimesel silbil järgmise umbhääliku kahekordsustele. Nii kirjutas tema: „murre“ on südames, „múrre“ keeles, „warras“ wõtab (asja ära) ja „wárras“ seisab püsti, „kanna“ pesas on muna, „kánna“ taga kannus, „wannutan“ riiet, „wànnutan“ inimest. Ehk liig umbhäälik siis niigi kirjutades ka põhjuseta saadud paigale sai, siis oli siisgi see wiga, et harjumata lugeja ei teadnud, millal see kahekordne kiri kahekordseks ja millal ta ühekordseks lugeda oli, nüüd ärawõidetud, ja lugeja wõis Masingi kirjades kõik kahekordsed umbhäälikud hooleta ühekordseks lugeda, kuni ta kõrget märki nägi, mida ta hõlpsasti wõis umbhääliku omaks pidada. (Pääle selle umbhääle tõsist kahekordsust märkides tarwitab Masing kõrget märki ka lühikestel häälikutel lõpetawa silbi pääl, mille järel täishäälik tuleb, näituseks kóus, mis sõna ilma märgita oleks Eesti tawalise kirjawiisi järele lugeda: koous; ka lahutab ta kõrge märgiga kaks täishäälikut, mis kahe silbi päralt on, et neid mitte üheks silbiks ei loetaks, kuda neist sõnadest, milles need seisawad, koguni teised sõnad saaksiwad, näituseks: „raud“ ja „ràud“).“ Siin wahel on meelde tuletada, et nüüd meil uus kirjawiis selget wahet teeb, kui ta kirjutab „mure“ ja „murre,“ „kana“ ja „kanna,“ „wanutan“ ja „wannutan,“ siis aga „koos,“ „raud“ ja „raod.“ — Ahlqvist kirjutab edasi: „Aga see tarwiline parandus ei pääsnud siisgi üleüldseks. Palju kirjutajaid ütlewad weel umbhäälikud lühikesed täishääliku järele, mis silpi lõpetab, ja see ebakeelsus on juba nii rahwassegi juurdunud, et keegi enam haritud eestlane, kes ise kirjameesgi on, minule seletas