332
nõnda, nagu see külas eestlaste seas sünnib. Peremees Hans Akker, perenaene Liisu, perepoeg Mart, truu sulane Jüri Tarwel, tüdruk Leenu, saunanaene ja küla tühja jutu tegija Maret, kelm ja warga-nägu Taakel ja palju muid ajawad siin üks teisega juttu ja toowad lugeja silma ette kõige parema kuju Eesti rahwa elust, nagu see rohkem kui poole saja aasta eest end awaldas.
Grahw Manteuffel’i pikemast ilma päälkirjata jutust wõime siin üksnes mõned mõtted ette panna, mis jutust sõna sõnalt, kui ka nüüdses kirjawiisis, wälja kirjutame. Olgu need järgmised:
„Jüri Tarwel oli sulaseks ühe wana targa peremehe juures, kus temale armsa jutu läbi mitmed kallid õpetused anti kuulda. Jüri oli tark küll neid meeles pidamas; ta elas peremehega, nagu laps isaga, nende wahel seisis armastus; igaüks hoidis ennast, et ta seda armastust ei rikkunud, sest armastuse läbi rõõm kaswab. Ta hoidis peremehe asju enam kui enese. Üks kord teised teomehed naersid teda, et ta wiimse heinakõrrekese kokku korjas, mis hobune sel korral enam ei tahtnud süüa.
Hans Taakel teomeeste hulgast tõstis sõna, küsis: „Kui sa nõnda hoolega peremehe heinakõrrekesed korjad ja ta asjad hoiad, kas sa ööl ta krantsi aitad haukuda, et waras ligi ei tuleks?“
Jüri Tarwel wastas: „Krantsi käest ma selle hää wiisi õppin’d. Kui koera süda ära tunneb, et peremehe wara tuleb hoida, kes enam ei saa kui leiwakoorukesi, ei siis inimese süda tohi sandem olla kui koera… Kes sinu õpetaja olnud? Wissisti kiskja hunt. Kas Esku Hansu küün ja Wainu Jüri ait ei ole sinu kistud…“
Üks teomees oli leiwakoti kinni pannud, näitas rusikat Taaklele ja ütles: „Ladri Malle kirst ka sinu murtud; selle waesele sa ei jätnud põrmugi…“ Taakel jäi wait, aga ta lubas wiha, mis südames, kõrtsi kohal Tarweli kätte tasuda… Sai päew looja läinud, Jüri lõpetas tööd ja läks koju. Tüdruk oli ju waremalt tulnud. Sai pere kokku, pereeit ehitas söömalaua…
Peremees (Hans Akker). Kus meie Mart (poeg) on?
