Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/38

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

30

püha kirja elu kohta tähendada. Et säärane jutlus mõjus on olnud, ei ole kahtlust. Muidu on jutluse toon sarnane, nagu ka nüüdsel ajal peetakse. Ta käib otse püha kirjaga ühte. Sessamas jutluses teisel kohal kirjutab Müller nõnda:

„Nõnda on Jumal esimeses ilmas enne wee tõusmist patriargi Noa läkitanud. See pidi patusele ilmale ärarikkumist kuulutama. Enne kui Jumal Sodoma ja Gomorrha tahtis ära rikkuda, pidi Loth neile eluparandust kuulutama. Enne kui Jerusalema linn esiti sai ära rikutud, on Jumal prohwetid äratanud, kes neile ärarikkumist pidiwad kuulutama. Pärast on meie Issand Kristus ise oma apostlite- ja sulastega Jerusalema ärarikkumist kuulutanud, et see Titus Vespasiani läbi sel kombel pidi sündima, et kõik Juda rahwa sugu, nii kaua kui nad maa pääl elasiwad, pidi selle pääle mõtlema.

„Aga nüüd sellesinase wiimse otsa sees on Jumal meile oma armu lasknud paista, et weel tänasel päewalgi ewangeliumi õpetust kõigele rahwale tunnistuseks kuulutatakse, mis kaua aega mõnesuguse waleõpetuse läbi oli ära kustutatud ja ära unustatud. Imetabasel kombel on kõige wägewam Jumal nüüd ligi saja aasta eest wiimse Eliase, Martin Lutheruse, üles äratanud, et tema Issand Jesus Kristusele, tõotatud Messiale, teiseks tulemiseks, mil ta elawate ja surnute üle saab kohut mõistma, teed pidi walmistama, mis wiimne päew nüüd ligi meie ukse ees on. Tõesti on Jumal ise algaja selle suure töö juures. Tema on ka Lutherusele säärast julgust andnud, et tema paawstit ennast, kes kõige suurem mets inimeste silmas oli, ja ka kardinalisid, piiskoppisid ja kõike paawsti hulka on nuhelnud, et see tõesti suur ime on üle kõigi imeasjade, et paawst, Rooma keiser, paljude kuningate ning suurte ilmataluste isandate wäega, kes paawsti seltsis oliwad, seda ühte ainsat meest Martin Lutherit elawalt ei ole ära neelanud ega ära tapnud.“

Nõnda kirjutab Müller pühast kirjast, ja Lutheri mälestus on, nagu näha, alles koguni wärske,