374
su armukene, sarap’ — suuri saianaene.“
See on üks kõige ilusamatest unenäo tähendustest, mis mina iganes olen lugenud, lõbuline ja lahke läbi ja läbi.
Wanast muinaselust Eesti rahwa seas on Neus’i lauludes mõndagi jälge — nimelt sellest ajast, mil alles tarkade ja jumalate usk walitses. Seda on ka selgesti näha laulust, mis „targa tarest“ kõneleb (nr. 27): „Targa tare tammest tehtud, nurga-kiwi põhja kiirust, nõia laulul loodistatud, Soome soolal sortsitatud. Nõgis-mustad nõianöörid tegid nurgad nurgeliseks, tegid wiilud wikeliseks, painutasid seina palka parajasti paarimaie. Pädajalt on aluspakud, kuuse-tüwist küüruspakud, ukse piidad pihlakasta, läwe-lauad lääne-lepast, parred sirewast pärnasta, wihte-lauad wahterasta, toa lagi tommingasta, sarapuusest sarikada, kadakasest katusridwad, kirjust kasest katuslauad, õle pennid õunapuusta, teised pennid peenest puusta, kuusmannista kukepennid, tallapuud olid jalakasta, toa põrand põlwe sawist, kaetisrohu raagudesta, sammudega sõtkutud, tuulest tükki walatud. Põhjast tulid pobisejad, laanemetsast laulunaesed, tuulissaarest tuuseldajad, Soomest soolapuhujad.“ Nõnda on laul „targa tarest.“ Et see paganuse aja jäänus on, selles ei ole tarwis kahkleda. Selles on selge pilt silma ette toodud, kuda wanad Eesti preestrid, nõiad ehk „targad“, nagu rahwas neid nimetas, on enestele majad ehitanud. Igal tükil, igal palgil oli oma tähendus ja päälegi ka usutud salawägi.
Üks osa laulusid on katoliki ajast järele jäänud. Seda on iseäranis sellest äratunda, et Maria, Jesuse ema, nime palju hüütakse. Katoliki preestrid ja mungad ei ole midagi Eesti keeles kirjutanud ega pärida jätnud, aga jäljeta ei jäänud katoliki usu mõju sellegi pärast mitte, sest rahwas ise on salmid loonud, mis seni ajani on kestnud.
Wenna ja õe wahelisest armastusest annab üks laul (nr. 45) iseäranis kauni kuju. Imelik on, et Eesti rahwalauludes õde sagedasti wenda õiglaselt armastab, kuna wend mõni kord õde otse wihkab ja temale kahju soo-
