377
v. Jannau, kelle sulest ilmus 1839 „Palwe-ramat,“ 1847 „Waimulikkud Laulud Eesti-ma Ma-rahwakirriko Laulo-Ramatust,“ sels. aastal „Õppetusse ramat Saksa keelt õppida,“ 1848 „Pühha risti u. õ. wiis peatükki,“ 1850 „Kirriko seaduse ramat“ jne.
J. Thomasson kirjutas 1839: „Wäikese Hanso luggu tühja sare peal“ ja 1840 waimuliku raamatu „Puust rist.“
D. Donner awaldas 1840: „Teda-andmine wina keelmisse pärast.“
Karl Jordan andis 1840 „Lambrise ramatu“ wälja.
Üksküll tegi 1841 „Lühhikene selletus, mis Tallorahwa öigused ja nende selletus on.“
J. A. Hagen kirjutas 1841 „Öppetus, kuida laulomehhed, ja kes muud tahtwad, joudwad notidest laulowisid ülles wötta.“
K. J. Masing, kirikuõpetaja, kirjutas „Piibli luggud,“ mille esimene jagu 1842 Laakmanni juures ilmus. Pärast tuli teine jagu juurde. Seda raamatut oma kahes jaos on lugemata kordasid trükitud ja pea iga eestlase poolest tarwitatud — nii, et teda üksi sajatuhandete kaupa on müüdud. Mis asjas see nõidline wõim seisis, mis selle raamatu nii loetawaks tegi, ei ole õieti mõista. Piiblist oliwad siin pääsündused üksikutes palades, küll ka kaunis hääs keeles, jutustatud, igale palale „Selletussed“ ja laulu-salmid juurde lisatud, ja seda wiisi leidis raamat oma kahes jaos, Wana ja Uue testamendi sisust, nii suurt laialilaotamist Eesti rahwa seas.
Wäga tutwaks ja üleüldse loetawaks tõusis, nagu iga haritud rahwa kirjanduses nii ka Eesti omas, Robinsoni lugu, mis H. G. Lorenzsonn ümber pani päälkirja all „Norema Robinsoni ello ja juhtumissed ühhe tühja sare peal.“ Trükiti Pärnus W. Bormi juures 1842. Seda raamatut on pärast lugemata kordasid uuesti trükitud. Pärast 1853 ilmus Lorenzsonilt jutt „Önnetukkat ehk Willem Reinwaldi norepölwe ellopäwad“ säälsamas.
Aleksander Saksen kirjutas 1843 „Pühhapäwased lehhed“ Tallinnas Lindwors’i jr. tr. ja 1844 „Ristiinnimesse mötted“ ja „Mailm ja temma uhkus“ mõlemad Tallinnas Gresseli juures trükitud ja 1846
