Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/386

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

378

„Waimolikko warrandusse kirstokenne“ Pärnus Bormi jr.

Wäga tutwaks ja loetawaks raamatukeseks tõusis jutt „Griseldis ja Markgraf Walter,“ mis aastal 1843 keegi Wilhelm Nedatz Saksa keelest Eesti keelde pani ja H. Laakmann’i juures Tartus trükkida laskis. Ka seda raamatukest on lugemata kordasid pärast uuesti trükitud ja on tema Eesti rahwa armsamate raamatute seas kaua seisnud. Jutus on ära kõneldud, kuda alandlik Griseldis grahwi prouaks tõusis. Esiotsa on see jutt Italia keelest wõetud, kus ta kuulsa kirjamehe Boccaccio poolest juba 1200. aasta ümber oli kirjutatud.

Aleks. Umblia kirjutas aastal 1844 „Pühha joulu laupäwa öhto, ehk Anton se waene laps,“ mis ka wäga loetud jutt oli. Teised jutud ja kirjad tema sulest oliwad 1845 „Aboni üks karjapois ja Iron temma saatja reisiwad Eteri male,“ 1851 „Ühhe kristlikko öppetaja wagga tüttar Maria ehk se Bernsteini nöid“ ja „Lihhawötte munnad,“ 1852 „Teadaandmissed wöera maade, merrede ja merresarede peäl sündinud asjadest“ I., 1854 „Tallorahwa koddosöbber“ ja „Üks laul, kui waenlane 1853 meie male tulli sõddima,“ 1855 „Warrusse auk,“ 1862 „Wenneriki tuhhanda aastase mällestusse pühhaks 1862,“ 1863 „Se keige parrem pärrandus,“ 1864 „Jut ühhest norest malmeistrist ehk se söalahhingi platsi pealt leitud laps Kustaw.“ Kõik Umblia raamatud on H. Laakmanni juures Tartus wälja tulnud. Neid loeti suure isuga.

Jakob Jobso, Rõika wabriku koolmeister, andis aastal 1855 jutu-raamatukese wälja, mille päälkiri oli „Kuida Krahw Hindrik Eihkenwels Jummala tundmissele sai.“ Selles on jutustatud, kuda üks grahwi poeg oli rööwlitest ära warastatud ja sügawas maa all koopas üles kaswatatud. Kui ta siis kogemata koopast wälja sai, waatas ta imeks pannes loodust, maad, puid, muru ja taewast. Jutt leidis Eesti rahwa seas waimustatud wastuwõtmist ja trükiti mitu korda. Teised tema jutud on „Hohrosi lossi preili ja Ritter Mojaan“ ja „Helene Molnau“ mõlemad 1867 trükitud.