471
Dr. Mihkel Weske.
Eesti tähtsamate luuletajate sekka tuleb ka Dr. M. Weske arwata. Tema on Paistu kihelkunnas Holstre wallas 17. jan. 1843 a. sündinud, käis esiti Paistu kihelkunna-koolis, pärast prof. Dr. Al. v. Oettingen’i nõuul Tartu gymnasiumis, astus kolmandast klassist wälja ja läks Leipzigi missionimajasse, kust paganate juurde missionäriks pidi minema, kuid astus säält pea wälja ning sai Leipzigi ülikooli priikuulajaks keeleteaduses. Et ta nõutud eksamid ära tegi, wõeti ta üliõpilaseks universiteeti wasta, ta tegi ülikooli läbi ja wõitis enesele ka doktori auugraadi wõrdlewas keeleteaduses. Aastal 1873 tuli ta kodumaale tagasi, kus 1874 Tartu ülikooli Eesti keele lektoriks waliti. Selles ametis oli ta kuni 1885, mil ta Ungriamaale kroonu kulul saadeti oma teadust suurendama. Aastal 1887 tuli ta koju tagasi, kuid ei jäänud kauaks siia, waid saadeti Soome sugu keelte õpetajaks Kasani ülikooli, kus tal ülikorralise professori õigus ja palk oli. Kasanis tuli talle lehekuu 4. päewal 1890 ootamata südame rabanduse läbi surm. Tema surnukeha toodi oktobri-kuul samal aastal Tartu, kus ta uue surnuaia pääle maha maeti. Nõnda on lühedalt Weske eluaeg.
Ameti ja kutse poolest oli Weske keeleteadja. Tema on nimelt endises Tartus õige rohkesti keeleteaduse üle nii hästi Eesti kui Saksa keeli kirjutanud. Ei me taha siin aga tema keeleteadusest pikemini kõneleda, kuid nimetame lühedalt, et ta sagedasti keelelisi Saksa keeles reisikirjeldusi kirjutas, milles ta keelt seletas, siis weel Eesti kohanimede lõpust „-were“, Eesti rahwa hariduse ajaloost, Eesti keele murretest, palwetest metsa-jumalatele, Soome ja Eesti keele wõrdlemisest Ungari keelega, Eesti keele kolmest pikkuse järgust, Kalewipoja sisust ja selle teisenditest ja paljust muust. Märgime siia juurde lühedalt, et ta Eesti keele murrete wahed uurijana wäga terawasti ära tundis. See oli tema tugew kui ka nõrk külg. Wäga osa wõtwalt mur-
