Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/99

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

91

raamatukese „Kurtzer Bericht vnd Unterricht Von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffsland Wöhhanda“ püha jõe Wõhandu auustamise wasta, kellele ohwrid wiidi, keda kui jumalat kummardati ja õnne ja ilma saatjaks peeti. Seda wiisi on Eesti rahwas ka muid jõgesid, iseäranis Emajõge, pühaks pidanud. Üks kord 1642, kui Wõhandu jõele weski tehti, oli rahwas rahutu ja tõstis mässu, ning järgmise aasta põuda loeti jumalate nuhtluseks. Weski põletati wihase rahwa poolest ära. Pääle selle auustati wäga Pikse jumalat, kellest õnnistust ja hääd wiljawoosi oodati. Üks Erastwere talupoeg tegi taewaminemise pühal 1644 palwet pikse poole. Seda kuulis Gutslaff salaja ja kirjutas palwe, kui ka puudulises Saksa-Eesti keeles, üles. Palwe käis nii:

„Woda Picker, herja anname palwus katte sarve kahn, ninck nelli Shörre kahu, kündi pärrast, külwi pärrast, Olje wask, terra kuld. Touko mujo musto pilwe sure soh, körken Kondo, laja Lahne pähle. Simmase ilm, messi hohk meile kündjalle, külwjalle. Pöha picken, häja meie pöldt hüwwa ölja allan, ninck hüwwa päh otzan, ninck hüwwa terri sissen.“

Sellest wannutamise palwest on raske aru saada — muist küll selle pärast, et tema üleskirjutaja Gutslaff küllalt Eesti keelt ei mõistnud, muist ka, et muinaskeelsed nõiasõnad üleüldse rasked mõista on. Nüüdses keeles wõiks ta nõnda olla:

„Woda Piker! Härja anname palwes kahe sarwega ning nelja sõraga, künni pärast, külwi pärast, õlg wask, tera kuld. Tõuka mujale must pilw suurde sohu, kõrgesse kunda, laia laane pääle! Simase ilm, mesi hoog meile kündjatele, külwajatele! Püha Piken, hoia meie põld — hüwa õlg all ning hüwa pää otsas ning hüwi teri sees!“

Tähendada on, et sõnad „woda“ ja „simase“ rasked seletada on. Wist käib „woda“ sõnaga „woos“ (wiljasaak) wõi „wõta!“ ja „simase“ sõnaga „sumene“ (wiljane ja tume) kokku. Asjata on Eesti keele tundja Knüpffer katsunud neid sõnu seletada. Aga tõsi on, et see Pikeri palwe kõige wanem ja warem kõigest on, mis Eesti rahwa enese suust on üles pandud — 1644, see on 16 aastat