Lauritsi tuled.
Kuna üleüldiselt rahva seas arvamine valitseb, et lauritsipäeval tuletegemine kõvasti keelatud, teatab P. Lensin Viljandimaalt hoopis vastapidist arvamist. Tema mälestuse järele on veel 1850. aasta ümber karjalapsed karjas olles lauritsituld teinud. Tuld püüti kõrgelt panna loitma, lootes, et kõrged leegid ilusaid, kuivi ilmu toovad.
Tule ääres lauldi ja hüpati kõrgelt üle tule, et tuli riietesse ei hakkaks ega riideid põlema süütaks. Ühtlasi hüüti püha Lauritsit appi: „Tule, püha Laurits, ülenda meie tuld, et ta kõrgesti põleks ja loidaks ja me ilusaid ilmu saaksime!“
P. Lensin tunneb veel juhtumise, et keegi karjalaps teise karjalapse peale kade olles enesele lauritsitule üles teinud ja järgmist viisi palunud: „Tule, püha Laurits, mulle appi! Löö ta tuli maha, sumbuta koguni ära, et ta kõrgelt ei põleks. Ülenda minu tuld!“ Nii paludes kargas ta ise ümber tule.
Muidu ei ole lauritsitule kohta mingisuguseid teateid leitud, nii et P. Lensini teated selle suhtes täiesti ainukesteks, muile vastarääkivateks jäävad. Jääb hämaraks, kui palju lauritsituled ohverdamisega ühenduses seisid, kui ohverdamist sel puhul ülepea ei taheta sümboolselt mõista.
Mihklituled.
Ei või mihklitulesid nimetamata jätta. Neid tehakse mihklipäeval. Harju rannas Kuusalus tuntakse nende tegemist. Kui laialdaselt nad vanasti tarvitusel olnud, selle kohta puuduvad teated. Mihklipäeval läks küla noorsugu üheskoos metsa, tegi suure tule üles. Tule ääres küpsetati uuemal ajal kartulid, vanemal ajal kaalikaid, ja valmistati õlut, ometi mitte linnastest, vaid kadakamarjadest. Korjati kadakamarju, toodi kapatäis vett, pandi marjad vette, hõõruti kapas katki, võeti tulest selleks sinna pandud kivi, visati kapa sisse. Kapp kaeti riidega kinni, lasti siis marju vee sees natuke haududa. Selle peale joodi seda õlut tule ääres. Noored mängisid, laulsid, tegid nalja selle tule ümber. Metsast muretseti ikka uusi halgusid ehk puukända juurde, et tuli kauemini kestaks (Eesti Kultura II, l. 277). Pärnumaalt tabame mihklitule tegemise jälgi. Alistes ajasid noored mihklipäeval karja koplisse, mõnes kohas ka karjamaale ehk heinamaale ja tehti suur tuli ümber. Isegi pajad ja pannid võeti kottu kaasa, pandi tulele, küpsetati, keedeti. Noor rahvas pidas tule ümber rõõmust pidu, mängis ja laulis.
Põletamiseohvrid.
Põletamiseohvridki olid vanadel eestlastel enam-vähem tuntud. Tuleohvrist kõneleb juba Fabricius oma ajaloos (lk. 8), loomade ohverdamisest müristamisejumalale jutustades: „Sääljuures kannavad nad õllekannu vaheajal ülestehtud tule ümber kolm korda ja valavad õlut tulle, ikka vihma ja vihma paludes.“ Selgemaid teateid põletamiseohvri kohta annab Hupel järgmiste teadetega Suure-Jaani kiriku varemete lugu 1774 kirjeldades: „Nende salajaste ebausuliste kokkukäimiste juures on praegu veel tule ülestegemine ja alal- ehk põlemashoidmine üks kõige tähtsamatest teenistustest. Sinna tulle viskavad nad kõiksugu anda. — — — Ümbert-
122
