kaudu tuleb tuhandekaupa väge kokku; nad teevad kirikus suure tule üles, kuhu nad ohvriks lõngu, linu, villu, leiba ja raha viskavad.“ (Topographische Nachrichten I, l. 156.)
Koguni iseäralikust põletamiseohvrist teab Võnnu kihelkonna rahvas I. Rootslase teadete järele rääkida. Võnnu Suitsumäe hiies ohverdatud sõjavanga sõjajumalale: preester sidunud vangile nööri kaela, poonud oksa, pärast surma võtnud maha, pannud kivialtarile, põletanud ära ja loopinud tuha igasse ilmakaarde laiali, öeldes: „Tuulele, tormile, igale ilma nukale!“
Põletamiseohvri jäljed on uuema ajani alal hoidunud. Kihelkonnas Kõrgellaiul kasvas vanasti suur hiietamm; selle tamme juurde tegid saarlased merele minnes suure tule üles, viskasid tulle sööki, jooki ja rahagi. Ainult niisuguse põletamiseohvri järele arvati merelkäijate käsi hästi käivat; usti kindlalt, et muul korral merelt tühjalt tagasi tullakse. — Hiljemini langes hiietamm ajahamba ohvriks, ainult kõrge känd jäi järele. Selle kännu juures ohverdasid saarlased põletamiseohvrit edasi. Ohverdajad tõid kottu ohvritule tegemiseks kotiga puid kaasa. Tules ei põletatud mitte ainult toiduaineid ja vilja, vaid isegi raha. Paraja jao ohvrite ärapõletamise järele kustutati tuli, et känd koguni ära ei põleks. Aja jooksul põletasid sagedad ohverdamised kännugi. Kännu aseme kohal jätkati veel mõni aeg endist ohverdamiseviisi.
P. Lensini teadete järele põletati Rõuges anumasse kokku kogutud ohvrioina-veri tules ära; kas anumaga üheskoos, jääb küsitavaks. Niisamasuguse kombe teab P. Lensin Paistu Koduoruski valitsenud olevat; sealgi visatud ohvrilooma veri ja kondid tulle, kuna pidulised liha ära söönud. Rõuge Kõrgepalu ohvripael pedaja otsas põletati vist ka ohvrid, kuid selgesti seda ei öelda. Tähendatakse ainult, et kivile ohvrit viidi ja kivil tuli põles. Kitsekivil Haanis põletati ohvrina kitse verd. Ka rooga ja õlut valati seal tulle. — Vaivara Salumäe juures oleva Kanepkaela kivi kohta teatatakse, et seal vanasti „mitmesuguseid põletamiseohvrid Ukule ja ta abijumalatele ohverdati“, ei võida ometi lähemalt määrata, millal ja kudas.
Pärnu-Jaagupi Lauessaare hiiemäelt leitakse palju ohvrikiva, kuhu meie päevil mõne korra veel viljateri ja raha viiakse. Neist lõhkenud ohvrikividest tundub selgesti, et tuli neid vanasti lõhkunud. Niisama tunnistavad Põltsamaa Pajusi „Rahakirstu mäe“ ohvrikivi lahtipõlenud kivikorrad, et sellel kivil ohvrid vanemal ajal ära põletatud, kuna hiljemal ajal anda niisama kivile pandi. — Saardes põletati ohvrikivil alati esimene lihatükk. Põletamisega arvati peale muu Külmamatsile (= väiksele külmale) meelehead tehtavat. Külmamats öeldi puu otsas liha magusat haisu tundvat ja selle magusa haisu eest ohverdaja põllud halla poolt puutumata jätvat.
Nagu näha, võeti kõige rohkem põletamiseohvrid ette tähtpäevil, nimelt jaanipäeval ja mihklipäeval. Helme Leebiku Kerasool ei tehtud jaanituld mingisuguse samba ega teiba otsa, vaid süüdati lihtsalt puuhunik maas põlema. Jaanitulelised istusid anda tulle visates tule ümber. Ebavere mägi oli vanasti iseäranis tähtis jaanitule tegemise koht. Sinna mäele tuli rahvast ligidalt ja kaugelt kokku ja igaüks tõi jaanitule jaoks midagi kaasa. Jaanitulel ürgasid torupillid ja rahvas tantsis rõõmsalt tule ümber. Valju hõiskamisega teretati päikese tõusu. Päikese tõusu ajal lõppes pidu. Kraasna rahvast teab Dr. Kallas jutustada, et iga pererahvas oma ette jaanituld pidades osa selleks kogutud piima, või, pudru, juustu j. n. e. tulle viskas, suurema osa aga ise sõi (Kraasna M. r., l. 93).
123
