tulel ära põletab. Niisugune põletamine hoiab kõige õnnetuse talu piirist eemale (Oma maa, 1886 nr. 7).
J. Kala teatab Tarvastust, et kui varas mingisuguse asja enesest maha jätab, see asi piirikivil tuleb ära põletada. Niisugune põletamine aitab kohe varga jäljile.
Saardes kõneldakse Tõnni vakast — nurmele tehtud ahjust: Sinna viidi ohvrid ja küpsetati ära, verega aga võiti ahju seinu, vahel lamba rasvaga. Tõnni ahi esineb seega õigemini põletuseohvri altarina.
Kreutzwaldi teadmise järele ei ohverdanud pulmast tulev noorpaar mitte ainult vete-emale, vaid ka „tuleemale“ lepituseks. Mõnes kohas visati raha kolde, teisal ahju (Der Esten, l. 35).
Ülepea pidi tuli kõike halbtust ja paha kaotama, inimesi, loomi ja muud puhastama ja nagu uuesti sünnitama. Nagu ühel puhul vesi pidi puhastust korda saatma, nii teisel tuli. Peale selle peletab tuli rahva arvates kurje vaimusid eemale ja äratab sigidust, kasvamist ja kosumist.
Peaaegu iga looduserahvas peab tuld pühaks, iseäranis niisugust, mis kahe puutüki hõõrumisest üksteise vasta tekkinud. Niisugusest tulest arvati, et ta häda ja õnnetust võib kõrvaldada; seepärast kutsuti niisugust tuld ka hädatuleks. Saksamaalt teatatakse, et seal vanemal ajal niisugust hädatuld katku ajal elusse kutsutud. Enne kustutatud kõik muud tuled majades ära ja siis hõõrutud kaht puutükki nii kaua, kui need põlema hakanud. Selle peale sütitatud uue tulega puuhunik põlema, aetud loomi läbi tule, inimesed karanud niisama läbi tule, teinud vastastikku teineteise nägu tahmaseks, suitsetanud põlevate tukkidega oma viljapuid ja põldusid ja sütitanud viimaks selle tulega enestele koldeski tule põlema. (Jahn, Opfergebräuche, 27). Eestis ei ole enam teateid niisuguse hõõrumise teel saadud tule kohta. Kuid oletada tuleb, et meilgi muiste niisugust tuld tunti ja seda iseäranis pühaks peeti. Sarnast maagilist väge kui looduserahvaste puutükkidest tekkinud tulel arvati meil lihtsalgi tulel olevat.
125
