Kirikukatsumise-protokollid 1690. aastast ei kõnele küll otsekohe ohverdamisest Karksi Annemäel, aga annavad ometi sellekohaseid näpunäiteid. Sinna Annemäele tuli jaaniööl palju ümberkaudist rahvast kokku, tegi suured tuled üles; seal söödi, joodi, tantsiti, mängiti ja nooremad kargasid läbi tule, et loomad hästi sigiksid. Vist visati tule ääres istudes sööki, jooki tulle. Ohvri mõte peitub igatahes tulest läbi kargamiselgi. Kargaja pühendas ennast nagu tulele; tuli pidi temalt kui mitte muud siis ometi ihukarvu ohvriks saama.
Rõuges tegi peremees mihklipäeval õues keedukohal tule üles, pani paja tulele, keetis kuke, viskas verd tulle, niisama suled, pea, jalad, sisikonna. Kukk keedeti, söödi. Muul ajal maeti keedetud toitu kolde tuhka; tuhk ise viidi pärast õue; sinna viidi veel mune ja raha. Õpetaja Hollmann leidis Rõuges talu õues kiviga kaetud tuleaseme, kuhu tuli tehti ja paluma mindi, kui keegi teele läks. Kas sel puhul ka tulele ohverdati, ei selgu aruandest (Hollmann, Verhandlungen der Gelehrten Estn. Ges. I, 2, l. 38—39).
Peipsi kalamehed viskasid vanad jalanõud, nagu kingad, viisud, pastlad, saapad, ahju ja põletasid seal ära. Ahjust tulevas suitsus suitsetasid nad kalavõrkusid. Sedaviisi võrkude suitsetamine enne Peipsile minekut tõi kalameeste arvates hea kalaõnne kaasa. Teised jälle soolasid suitsetamise asemel võrku ja lootsid soolamisest sedasama tulu saada. Hiidlased Pärnu rannas hangivad enne merele minekut tulist tuhka ja riputavad seda võrkude peale. Sedaviisi tuhaga riputatud võrkudest kadus kõik, mis kalu takistas võrkudesse minemast; kalastaja võis head kalaõnne loota.
Jüripäeval heidab karjapoiss, vahel aga perenainegi, kanamuna tulle, ehk kui mitte muna, siis vähemalt looma karvu. Jüripäeval jalga vigastanud loom tapeti vanasti, liha söödi, kops ja maks aga visati tulle (Kaim, Jürituled, l. 142).
Jüripäeval koguti karjamaalt kõik luud kokku ja põletati ristteel, et kurjad vaimud põletaja ja hundid karja kallale ei tuleks (Luce, Wahrheit, l. 69). Niisama pisteti prügihunikud põlema, kas iseäralikul päeval või ükskõik, mil ajal, ei ole teada. Niisugune põletamine pidi kurje vaima inimesest eemale hoidma; teisal arvati selle põletamise tõttu karja paremini sigivat. Suurel reedel enne päevatõusu põletatakse toapühkmed ära; niisugune põletamine takistab suvel kärbeste sündimist. — Tartumaal pandi enne karjalaskmist rehe alla ehk lauda keskele vai püsti, vaia otsa rattarumm. Rumm topiti üheksat sugu rohtu täis ja süüdati põlema. Peremees tõi selle peale iga looma lõõgapidi rummu juurde ja puhus talle suitsu vasta silmi. Sedaviisi suitsetati kõik loomad ära. Pärast suitsetamist maeti rumm maa sisse, kust keegi ei tohtinud teda välja võtta.
Põletamiseohvriks tuleb äralõigatud küüntegi tulleheitmist lugeda. Et kurivaim neid kätte ei saaks ega enesele neist kübarat teeks, visatakse küüned sagedasti ahju ehk mujale tulle. Kuna muidu ohutamiste korral maa peale ehk vette kästakse sülitada, keeldakse tulle sülitamine kangesti ära. Niisugune sülitamine ei too kasu, vaid ennemini kahju: suu läheb kärna, kui muud äpardust ei juhtu.
Wiedemann teab veel jutustada, et vanasti pikale teele minnes enne ohver põletati ja põletamise koht selle peale kividega kinni kaeti (Aus d. inn. u. ä. Leben, l. 412).
J. Tilk kirjutab Torist, et seal Kundru kivil peremees kõik õue piirilt leitud asjad, nagu loomakondid, kanamunad, pihelgapuust tehtud
124
