Ohvri viimise kohta leidub vanus kirjus veel järgmine teade: Kui vanal ajal ohvrimoona viidi, siis veristati nimetissõrmest verd ja üteldi: Mina nimetan sind oma verega ja kihlan sind oma verega ja tähendan oma majad õnnistamiseks: hobuste tallid, veiste laudad ja kanade õrred. Võta sina neid õnnistada minu vere ja sinu väe läbi! Ole mulle rõõmuks, sa kõige vägevam, minu vanemate ülespidaja, minu hoidja ja elukaitsja! Mina palun sind ka liha ja vere väest; võta see roog, mis ma sulle toon, oma ülespidamiseks ja minu liha rõõmustamiseks. Hoia mind kui oma head last ja mina kiidan sind tänades. Mis ma hooletuse pärast midagi puudulist sinu vasta olen teinud, see unusta! Siis pea seda tõesti meeles, et mina oma anded ausal viisil oma vanemate auks ja tasumiseks olen toonud! Pealegi kolm korda põlvili langedes maale suud annan. Ole minuga usin tegemas ja jäägu rahu sinuga seni saadik! (Kreutzwald-Neus, Mythische und magische Lieder der Esten, l. 15—16). Kogu see palve kannab ometi uueaegse sepitsuse märki eneses, nii et me sellele palvele väärtust ei või anda.
Tõotused.
Alati ei ohverdatud kordaläinud ettevõtte saavutuse puhul ega lootuses mingisugust head saavutada, ei, ettevaatlikuna varanduse kokkuhoidjana andis muistne eestlane mingi asja kaalu peal oleku ajal aegsasti tõotusi alles siis ohverdada, kui ettevõte tõotaja soovi järele õnnestunud, soov täide läinud. Tõotus pidi selle, kellest õnnestumine rippus, tõotaja nõusse meelitama, kuna tõotuse andja tõotusega midagi ei riskeerinud. Ei saavutanud tõotaja midagi, ei tarvitsenud ta midagi ohverdada. Vastasel korral täitis tõotaja tingimata oma tõotuse; meest sõnast, härga sarvest! see vanasõna seisis täies aus. Ülepea täitsid tõotused vanal ajal kõigi meieaegsete kontrahtide ja kirjalikkude tunnistuste aset; korra antud pidulik tõotus oli asjale kõige paremaks pandiks ja nagu kinnitavaks pitseriks eelkäinud sõnadele.
Mingisugusel ettevõtmisel esitas tõotus ikka tähtsat osa. Mõne korra ohverdati juba ettevõtte algusel, aga anti peale selle veel tõotus iseäralikkudel juhtumistel uuesti ohverdada. Kirikute ehitamise lugudest kuuleme, et tõotus antud, kirik vajugu maa alla seitsme venna ühel ajal tulemise puhul kirikusse. Kui ka maahaldjale ehituse algusel ohverdatud, tõotatakse talle raske koorma kandmise eest tulevikus veel kogu kirik rahvaga ohvriks.
Ehk tuletagem jälle rahaaugu-juttu meelde. Raha antakse mahamatmise puhul maahaldjate hoiu alla. Oma vaeva eest peavad haldjad muidugi palga saama. Tihti kuuleme, et neile tagasisaamise puhul tõotatakse 7 venna verd ohverdada. Jälle tihti tõotatakse pool kirikule ja santidele, ehk suntidele, santidele jagada. Raha kättesaamise puhul kipub mammon ometi tavalisesti võõrale varandusenõudjale kiusupaelu panema: ahnus võtab aset südames, otsija tahab tõotuse murda, kuid jääb juba silmapaistvast varandusest ilma.
Saarlased võtsid tõotusi tavalisesti kivide juures ette. Niisuguseid kiva kutsutakse tõotusevaredeks. Tõotaja viib omalt poolt nagu tõotuse kinnituseks kivivaremele kivi kaasa. Suurel maal ei ole mulle teateid niisugustest tõotusevaredest silma puutunud.
141
