Virumaal minnakse alasti olles jaaniööl võõralt väljalt päid korjama, igast viljast isesorti väike vihukene. Ei ole selgelt teada, kellele need vihukesed ohverdatakse. Igatahes loodetakse, et sedaviisi võõra välja vilja kasv väheneb ja oma välja vilja kasv edeneb. Niisama käisid alasti naised vanasti jaaniööl võõralt väljalt kastet korjamas. Kaste korjamiseks sidusid naisterahvad mõne korra enestele ainult põlle ette, mõne korra läksid nad aga ilma ühegi hilbuta korjama, ainult kauss käes, kuhu kastet vilja pealt katsusid tilgutada. Niisuguse korjatud kaste viisid nad ohvriks oma põllule, õigemini mingisugusele põlluhaldjale. Alasti korjavad eided jaaniööl karjamaalt loomakarvu, keedavad neid pärast, annavad keedist loomadele juua, karvad aga visatakse lauta ohvriks maha.
Ei või nimetamata jätta, et vanade juttude järele nõiad, kes kuhugi ohverdama läksid, tihti alasti endid selle teekäigu vasta valmistasid. Ikka ei toonitata ometi alasti ohverdamisele minemist.
Sigimata naisterahvad ohverdasid mõnele kabelile vahakujusid ja jooksid kolm korda alasti ümber kabeli, pärast selle pugesid veel kaks korda kõvera puu alt ehk mingisugusest kitsast kohast läbi. Ohvrid, alasti jooksmine ja puu alt läbipugemine pidi mõju avaldama. Vahakuju ohverdamist toimetati just alasti olles.
Hilisemal ajal näikse alastioleku asemele ohverdamisel poolalasti olek astuvat. Ajaloolised teated kuulutavad, et ohverdajad sagedasti paljastel põlvedel ohverdamise puhul ohvrikoha ümber roomanud. Näituseks ütleb Võnnu õpetaja 1634, ta ise näinud Kaugositsis (= nüüdses Kauksis), kudas seal inimesed lauritsapäeval paljastel põlvedel roomanud ja ohvrid ohverdanud.
Paljajalu pidi ohverdaja tingimata ilmuma, vähemalt soemal ajal. Talvel ei vaadanud ohvrisaaja vist nii valju pilguga ohverdaja riiete peale.
Uueaegsed ohverdajad on ohverdamise ajal tihti iseäralikku ülikonda kannud. Kraasnamaa meestel olid peas kõrged kübarad, nagu neid meie ajal enam ei kanta, ja puhtad riided seljas; pikad valged, kandadeni ulatavad valged särgid muude riiete peale tõmmatud (Dr. Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 89). Niisugune valgete riiete kandmine tuletab elavalt ohverdajaid votjakkisid meelde. Valged rüüd annavad ohverdajatele igatahes asjakohase väljanägemise.
Helmes kogusid inimesed jaanitulele varemalt valgeis riideis ja käisid kolm korda ringi ümber tule, et Jaan neid hoiaks ja nende lapsed hästi sigineksid (Hurt, Vanavara III, Nr. 668). Reinsi kabelisse ja Saarde ohvrikohale tuli niisama vanasti inimesi öösi valgeis riideis ohverdama, tihti võtsid nad seks palakad ümber. See ei sündinud hirmutuseks ega tontide tegemiseks muile, nagu õpetaja V. Reiman oletab („Postimees“ 1899, nr. 65), vaid see oli vana pruuk. Nagu ohverdajad arvasid, et ohvriks iseäralikul puhul ainult valged loomad — puhtuse sümbolid — kõlbavad, nii pidi ohverdaja isegi puhtuse sümbolina katsuma esineda, kas alasti ehk vähemalt valgeis riideis. Aegajalt juhiti riiete värvi peale ikka vähem tähelepanemist, kuni viimaks ohvrid tavalistes riietes hakati viima (Pihlaka Jõulu Album 1916, lk. 9—12).
Valgeid riideid kandsid ohverdamise ajal võõramaa ohverdajadki. Nii teatakse gootlaste ja tsimberlaste preestrite valgetest riietest. Gootlaste preestrid tuletasid omalt kohalt Kraasna ohverdajaid meelde; nad esinesid kõrgete teravate kübaratega, mispärast neid ka „pileati“ hüüti (Meyer, Altgermanische Religionsgeschichte, l. 437).
140
