Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/25

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Loomaohver.



Ohverdatava looma värv.

Ohverdades antakse ühe elu teise eest. Inimene peab oma ehk teise inimese elu ohverdamiseks liig kalliks: ta annab enese eest looma. Ohverdatakse hobuseid, härgi, lehmi, vasikaid, lambaid, kitsa, sigu, kukkesid, kanu, hanesid ja muid koduloomi.

Oma jagu tähelepanemist pöördi juba muistsel ajal ohverdatava looma värvi peale. Härjad, lehmad, puulad, vasikad pidid tavalisesti kas süsimustad ehk lumivalged olema. Vist kõlbab musta ehk valge looma puudusel ometi muudki karva loom. Saksamaal nõuti ohverdatavatelt hoostelt valget karva. Meie kodumaal ohverdatud hooste karva kohta pole mulle teateid silma puutunud. Võimalik, et muistsed eestlased hobuse karva peale suuremat rõhku ei pannud, vaid igakarvalise hobuse arvasid ohvrisaajale kõlbavat. Lammastest näikse mustale ohverdamiseks eesõigus antavat. Küsitavaks jääb, kui palju lindude sulgede värvi peale vaadati. Kuke kohta öeldakse sagedasti, et see must pidi olema. Muidugi kõlbasid tavalisesti valged ja kirjud kuked ja kanad, aga iseäralikkudel juhtumistel pidi ikka must kukk ohvrina esinema.



Veiseohver.

Ajaloolisi vanemaid teateid veiseohvri kohta annab Läti Hindrek. 1211. aastal kirjutab ta eestlastest (XV, 3): „Nad süütasid külasid ja kirikuid põlema, lõid liivlasi maha, keda kätte said, võtsid teisi vangi ja viisid palju saaki ja ajasid veiseid ja muid loomi omaste kogumisepaika. Ja tapsid veiseid ja muid loomi, keda nad oma jumalatele ohverdasid, ja uurisid nende mõtteid. Elajad langesid tappes ometi pahale pahemale küljele ja kuulutasid jumalate rahutust ja halba märki ette.“ Varemini kuulsime, kuidas eestlased aru pidasid, kas härga ehk preestrit ohverdada; liisk langes härja peale, ja kohe ohverdati härg (XXVI, 7). Liivlaste ohverdamise kohta kirjutab Hindrek (XVI, 4): „Kuna nad jumalatele vana kombe järele au pakkusid, tapsid nad loomi, viskasid ohverdatud koerad ja sikud kristlaste irvitamiseks piiskopi ja kogu sõjaväe ette kindlusest alla.“

Fabricius teab oma ajaraamatus noore musta lehma ohverdamisest kõnelda; sellest allpool pikemalt.


24