Härjaohvrist kuulsime ju eespool Võhandu jõe ohvritest kõneldes. Kui soomuseta kala mõrda juhtus, ohverdati mullikas ja sama nähtuse kordumisel härg. Härja ohverdamisel peeti jumalale iseäralik palve. Õpetaja Gutslaff kirjutas 1644 niisuguse palve kellegi Erastvere mehe suust üles. Palve ise kuulub nii: „Voda Picker, herja anname palvus katte sarve kahn ninck nelli Shörre kahn, kündi pärrast, külvi pärrast, Olje vask, terra kuld. Touko mujo musto pilve sure soh, korken Kondo, laja Lahne pähle. Simmase ilm, messi hohk meile kündjalle, külvjalle. Pöha picken, häja meie pöldt hüvva ölja allan, ninck hüvva päh otzan ninck hüvva terri sissen“.
Kuusalust teab J. Abreltal rahvajutu järele koguni suurepärasest ohverdamisest kõnelda. Kuusalu allikatest käinud korra üks rahva vanem ehk kuningas tervist otsimas ja saanudki terveks. Tänu täheks ohverdanud ta kohe Raamatiku mäel 300 härga Kuusalu allikate auks. Pärast käinud ta paljudes sõdades, ilma et üleski nool ehk nui talle oleks viga teinud, sest et vete vaimud teda varjanud. Nii suure hulga härgade ohverdamine meie oludes paistab vaevalt tõenäolisena; juba 10 härja ohverdamine kipub liiaks minema. Ehk on keegi võõra maa suurte meeste härgade-ohverdamisest kuulnud ja nende eeskujul Kuusalu loogi nii rohkearvuliseks muutnud?
Härgi ohverdati kirikute ehitamiselgi. Roosa kirikust jutustatakse, et selle altari alla 3 härga ja iga nurga alla üks härg pandi. Martnas ohverdatakse paar härgi, Sangastes pull, ja veel mujalgi peavad härjad kiriku aluskivi panemisel elu jätma. Küsitavaks jääb, kas kogu härg nurga alla pandi. Vist tuleb lugu nii mõista, et härg ehk enamgi tapeti, verd kohale valati, liha aga ohverdajad ise sõid. Näib, nagu oleks rahaaugust varandust kätte saada püüdes vanasti vasikas ehk veis ohverdatud.
Varemalt tähendasin juba, et germaanlased iga 9 aasta takka 99 veist ohverdasid. Vanad greeklased ja roomlased on kuulsad oma hekatombide poolest. Hekatomb tähendab 100-veiselist ohvrit. Niisugune ohver ohverdati suurte sõdade puhul. Kartaago teise sõja järele ohverdati Roomas 300 looma korraga. Keiser Julianusest räägitakse, et ta ei tahtnud leppida tavaliste ohvriloomadega, veistega, vaid soovis jumalatele midagi iseäralikku pakkuda. Ses mõttes laskis ta ohvrialtaril 100 lõvi ja 100 kotkast tappa. Muidu aga oli viisiks ikka koduloomi jumalatele meeleheaks anda.
Alati ei ohverdatud Kesk-Euroopas ega Greekas hekatombisid. Igapäevases elus arvati jumalatele ju ühest härjast ehk mullikast küllalt saavat. Ohverdatud loomade pead riputasid germaanlased tihti puude otsa.
Rekordi ohvri suuruse poolest saab vististi Saalomon. Templi pühitsemise ajal ohverdab ta 22.000 veist ja 120.000 pudulojust! (1. Kun. r. 8, 63).
Soomlastel on härjaohver ennast tänini alal hoidnud, mitte üleüldiselt, vaid Laadogas Mantsisaarel. Kui hunt ehk karu loomi murrab, tõbi karja hävitab, tõotab loomade omanik püha Eliale härja ohverdada, lootuses, et siis kari edaspidi kahjuta jääb. Enamasti määrab peremees selleks esimese härgvasika, kellest Elia härg peab saama. Elia härg kasvatatakse kodu kolmeaastaseks ja saadetakse siis Mantsisaarele, kus saarlased teda oma karjamaal härjapäevani peavad. Kui mitu härga on Eliale tõotatud, jäetakse teiste ohverdamine edaspidiseks ajaks. Pühapäevaks pärast Elia päeva tuleb palju rahvast Mantsisaare surnuaiale kokku. Härg tapetakse, liha keedetakse, kokkutulijad saavad tüki liha
25
