Haldjas otsib paremat asupaika ja läheb sellepärast puuga rändama. Rahvas tunneb igapidi enam rändavate puude kui puudeks moondatud inimeste lugusid. Pealegi jääb vahekord nende mõlemate vahel natuke hämaraks.
Rändavatest puudest teab, nagu näha, kõige rohkem Pärnumaa rahvas rääkida, kui ka sarnased lood mujal hoopis ei puudu. Audru kihelkonnas Jõõpre Lavasoo järve kaldal kingu otsas kasvas endisel ajal väike tammik. Rahva arvamise järele olla need tammed taevast tulnud ja sinna kasvama jäänud. Aja jooksul hävis tammik, ainult üks tamm sai meie päivi näha. Tammiku taevase algupära pärast ei või imestleda, et rahvas tammikut pühaks pidas ja seal ohverdas (J. Jung, Muinasaja teadus II, 96—97). Mujal ei ole ma taevast tulnud puudest mingisuguseid jälgi leidnud. Tavalisesti jääb nende esialgne kodukoht tundmataks. Seda võime ka Tõstamaa Seli püha jalaka kohta ütelda. A. J. Ansoni teadete järele kasvanud ta nooruse päevil Seli Veakstekülas Tammealuse põllu ääres jäme, seest õõnes jalakas, mille õõnsusesse 2—3 inimest mahtunud. Rahvajutu järele rännanud see jalakas vanal ajal kusagilt mujalt pragusesse asupaika. Kohe hakatud jalakat kangesti pühaks pidama. Keegi ei tohtinud jalakast oksa murda ega lehte noppida, muidu kardetud kanget karistust. Oksa ehk lehe murdja jäänud kas ise haigeks ehk ta loom saanud otsa. Jalaka juurte all seista suur varandus peidus, kuid võimata olla seda varandust kätte saada. Nagu näha, valvab jalaka haldjas ise seda varandust. Võimalik, et seda varandust jalaka haldja oma varanduseks tuleb lugeda.
Seli rahvas tunneb A. J. Ansoni teadete järele veel teise kohale rännanud puu. See kasvab Killumaa pere põllul. Kuna Veakste küla puud ainult tammeks hüütakse, et ta tamme moodi välja näeb, on Killumaa rännanud puu tõesti tamm. Sedagi puud peeti vanasti väga pühaks. Praegugi usub vanem rahvas veel, et kui keegi selle tamme küljest oksa murrab, murdja loom sureb ehk murdjale mõni muu õnnetus juhtub.
H. Bachsoni teadete järele tuntakse Tõstamaal suurt mända, mis kusagilt mujalt sinna rännanud. Lähemad teated selle männa kohta puuduvad ometi. Pööraveres Jaagupi kihelkonnas tuntakse 13 mända, mis praegusele kasvamisekohale ühel öösel äkisti tekkinud. Männad tahtnud kusagile rännata, väsinud ära, jäänud ööseks Pööraveresse puhkama. Öö jooksul tunginud juured liig sügavasse maa sisse, männad ei pääsnud enam edasi. Rahvas hakkas neid mändi hiiemändadeks pidama ja neile ohverdama. Üht nimetati Liisuks, teist Leenuks. Päikese tõusu pärast ei pääsend nad enam edasi; paelte sidumine viitnud paraja aja. Ajahammas on nende mändade üle ammu kohut mõistnud. Niihästi Pööravere mändade kui mõne muu rändava puu loos esineb paradoks rahvaarvamine: puhkamisel kaotab puu sügavasse mulda sattunud juurte pärast edasiliikumise võimaluse. Kudas võis aga juurdunud puu endisest asupaigast lahkuda ja rändama hakata? Selle küsimuse vastuse jätab rahvas võlgu. Õige vastus selle küsimuse peale oleks: inimene moondati rändamisel puuks, ta ei olnud varem veel juuri maa sisse ajanud. Kuid suuremast jaost rändavatest puudest ei teata, et nad varem inimesed olnud. Seega jääb mõistatus seisma, kudas puud võisid rändama hakates juuri maast välja saada ja puhkama jäädes enam mitte.
Hanila Mõisaküla ja Kukemõisa vahel kasvis möödaläinud aastasajal saar, millest rahvasuu kõneles, see tulnud mujalt sinna.
46
