Nagu Pärnu Jaagupi rändavast neljast õest, nii räägitakse sellestki saarest, ta pastlapael rebenenud ja ta hakanud seda kinni siduma. Selle aja sees kadunud teised rändavad puud ta silmist ja ta jäänud sinna kasvama (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 195). Paelte rebenemine annab seega siingi otsuse. Ülepea nõuab paelte rebenemine Eesti mütoloogias enesele rohket tähelepanemist. Kalevi naisel ja neitsil rebenevad põllepaelad, ka Tõllu naisel Piretil. Rändavatel puudel rebenevad niisama mingisugused paelad. Niipea kui rändajad hakkavad paelu siduma, on liisk langenud: puu ei pääse enam edasi. Imelik: ega puul paelu ei ole? Paelte nimetamine sunnib meid oletama, et meil niisugusel puhul puuhaldjaga tegemist, kui ka rahvasuu sellest vaikides mööda läheb. Haldja rebenenud paeltest saaksime puu rebenenud paeltele seletuse.
Lääne-Nigula Palivere „vanadest jumalatest“, jalakatest käib ka jutt, need olla muiste sinna tulnud. Lähemaid teateid tuleku kohta ei ole ma ometi saanud. Igapidi peeti neid puid väga pühadeks ja neile ohverdati tihti.
Vigala Oese koolimaja põllul kasvis mineval aastasajal kõrge kuusk, millest ka räägiti, et seda alati seal pole kasvanud, vaid see korraga sinna tekkinud. Lähemad teated kuuse rändamise kohta puuduvad. Seda kuuske ei peetud pühaks nagu Hanila saarepuud.
Suures-Jaanis Olustveres Õnniste küla juures jalakamäel uskus rahvas vanasti jumalate poolt sinna saadetud hiiepuu olevat. Rahvajutu järele tulnud vanasti korra mitu jalakat ja otsinud kohta, kus jäädavalt aset võtta. Üks neist väsinud ära, jäänud puhkama. Puhates kordub vana lugu: juured tungivad sügavasse maa sisse, jalakas ei pääse enam edasi, jalakas jääb sinna hiiena edasi elutsema. Teised jalakad rännanud jalakamäelt versta maad edasi Õnniste küla juurde hiiekaldani. Sellest kaldast ei pääsnud nad üle, vaid pidid sinna jääma kasvama. Need puud on 6—7 jalga läbi mõõta. Varemalt pidas rahvas neid pühadeks ja viis neile ohvrid. Ükski inimene ei tohtinud neisse hiiejalakatesse puutuda ega lastud ühtki looma nende ligi minna. Hilisemal ajal nähakse sinna hiide isegi Tõnni vakk paigutatud olevat (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 222).
Kodaveres Rannamõisa ligidal kasvab ligi 5 sülda ümber mõõta mitmesaja-aastane tamm, millest rahvasuu kõneleb, et see muiste sinna tulnud. Teiste puudega üheskoos rännates katkenud noorel tammel viisupaelad. Tamm hakanud paelu kinni siduma. Seni läinud teised puud edasi ja tamm pidanud sinna jääma kasvama. Siingi kordub kohalejäämiseks mahajäämise motiiv. — Rahvas jutustab veel, vanasti mingisuguse sõja ajal varjanud kuus meest endid selle tamme õõnsuses. Vanasti käinud õõnsusele koguni hingedega uks ette. Tamme õõnsus oli vaatamaskäijate nimesid täis kirjutatud, teatab M. Sild Avinurmest.
Viimaks tuleks veel paar juhtumist nimetada, kus selgesti hiie rändamisest ei räägita, aga märkide järele seda ometi tuleb oletada. Rakvere kihelkonnas Tõrma küla ligidal seisnud vanasti hiiemäe ligidal järv, mille vett solgitud. Hiis vihastub, puhub korra pasunat, hall sikk ilmub pilve ees hüüdes: „Põgenege, hiis tuleb!“ Rahvajutt kõneleb selgelt järve ärarändamisest, hiie rändamist jääb meil siku hüüu peale toetades oletada. Teisendi järele lahkub Tõrma küla ligidalt jõgi. Selgi puhul hüüab hiis: „Hiis ees, jõgi taga!“ Nii tuleb sellegi teisendi järele oletada, et jõega ühes hiis ära läinud (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 169—170).
47
