Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/51

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Viru-Nigulas oli Ristipaju mäekünkal vanasti püha paju, mille all ohverdati. Hilisemal ajal püüti hiiepajule ristiusu iseloom anda; paju otsa pandi rist üles. Ühest Emaste hiietammest teab Russwurm, et haiguse puhul selle tamme koore sisse rista lõigatud ja puu alla ohvrid pandud. Hanila Koeraküla viherpuule viidi linta, paelu ja soolatopsa; nendega vajutati enne haigeid kohti, nagu maa-aluseid, vistrikka ja paiseid. — Kuusalus seisnud veel 19. aastasaja kolmanda veerandi algusel punaste paeltega, lintidega ehitud ritv (Amelung, Sitzungsberichte d. Gel. Est. Gesell. 1884, l. 187).

Isegi liivlased austasid hiiepuid ja ehtisid neid tihti lintidega. Näituseks leidus neil Autsimoisa maal veel enne sõda püha lõhmus, umbes 60 jalga kõrge. Selle lõhmuse juures käisid niihästi liivlased kui lätlased ohverdamas. Ohverdati tihti kirjuid sukapaelu, mis tikuga puu külge pisteti ja tuule kätte jäeti lehvima. Keegi ei julenud lehtigi lõhmusest ära murda, veel vähem oksa, sest muidu kardeti kanget karistust. Vanasti käidud raskel ajal alati lõhmuselt abi palumas ja tulevikku teada saamas. Aastasajad on seda lõhmust austatud.



Ristiga puud.

Teine jagu puid on ainult ristidega. Ma ei ole jälgi leidnud, et meie rahvas ristidega puid oleks hiiepuudeks pidanud, kuid vististi tuleb neid viimaste kilda lugeda. Palju enam esinevad ristidega puud surnute mälestuse­märkidena. Surnuga puust mööda minnes tehakse rist puu koore sisse, praeguse rahva seletuse järele sellepärast, et surnu sama teed mööda tagasi ei tuleks, kodu käima ei hakkaks.

Kihelkonna kihelkonnas Atla ja Karala tee ääres on männipuude koored rista täis, mõni suur, mõni väike. Mõnel puul nii palju rista, et uute jaoks enam ruumi ei leidu. Surnuaialt tagasi tulijad teevad neid rista, tihti õuemärka juurde lisades. Õuemärkide järele võib talu surnute arvu ära määrata. Tagamõisas ei tehta rista, vaid murtakse noorte puude ladvad ära. Jälle teisal laasitakse puude oksi.

Väike-Maarjas lõigatakse ristteel puu koore sisse matuselt tulles rist. Jõhvis peetakse hobune teel kinni ja lõigatakse rist puu koore sisse. Helme Patkülas on ristikuusk tee ääres mitmekujulisi rista täis. Mõned puu koore sisse lõigatud märgid tuletavad liig vähe rista meelde (Varonen, Vainajainpalvelus, l. 101—102). Laatres kasvab kirikutee ääres suur pedajas, koor rista täis lõigatud. Surnut pedajast mööda viies lõigati vanasti ikka rist pedaja koore sisse, kodukäija kojutulemise takistamiseks.

Võrumaal, kirjutab Kreutzwald (Der Esten, l. 69), valitseb iseäraline viis, et surnuviijad surnuga ühe puu all peatavad, … mille nad ristiga ära märgivad. Niisugust puud hüütakse virvepuuks. Mujal ei ole seda nime kuulda, vaid puud nimetatakse kas „ristimänniks“ ehk „ristikuuseks“, selle järele, missuguse puu sisse ristid lõigatud. Tavalisesti lõigatakse ristid nende kahe nimetatud puutõu sisse. Risti lõigates rüübatakse viina; see tuletab endist joomaohvrit meelde. Vanasti oli ristide tegemine ühtlasi lõngade, paelte sidumisega puu külge ühendatud. Viimsed esinesid muidugi ohvritena surnutele (Eesti Kultura IV, H. Reiman, l. 152—153). Paistus tee ääres 2 suurt kuuske, ristid koore sees. Need surnute möödaviimise ajal sinna lõigatud. Pärnumaal


50