lõigati mõnes kohas ainult ausa inimese surnuaeda viimisel tee kõrvale puu koore sisse ristisid. Karksis raiuti mõnikord isegi kivi sisse niisugusel puhul rist.
Ühest Setumaa tammest teab Kreutzwald, et selle koore sisse vanasti jumalakuju lõigatud, pärast tehtud ometi kolm risti asemele (Kreutzwald-Boecler, Der Esten, l. 5).
Samasuguseid puid on Lätimaal, Võnnu maakonnas. Ekholis näituseks kasvab tee ääres vana mänd, mille koor kahe sülla kõrguseni ümberringi ristidega kaetud. Lätiski lõikavad surnuaialt tagasi tulevad matuselised risti puu koore sisse, et surnu ei hakkaks kodu käima.
Ristiga puid tunnevad soomlasedki. Tavalisesti on niisugused puud alt tüve poolt okstest puhtaks laasitud, kärsitud, mispärast niisuguseid puid „karsikoteks“ nimetatakse. Karsikodki tuletavad tavalisesti surnuid meelde ja neid valmistatakse matuse puhul. Mõne korra laasitakse puu altpoolt okstest tühjaks ja jäetakse ainult üks ehk kaks oksa kasvama. Karsikoid tehakse Soomes aga ka kellegi esimest korda majas käinud võõra austamiseks. (J. R. Aspelin, Elias Lönnroti Album l. 308, K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto lk. 127 j. e.)
Aasta 35 eest nägin Ingeris Lembala kiriku ligidal niisuguseid mända, mis esmalt laasitud ja pärast maast umbes kolme sülla kõrguseni lauaotsakesi täis naelutatud. Neile lauaotsakestele oli kas risti- ehk mõni muu märk peale tehtud. Kui surnu männist mööda viidi, löödi surnu mälestuseks männi külge laudmärk üles. Ristiga lauatükk arvati surnul kodukäimise tee kinni panevat.
Vanemal ajal oli Soomes igal talul oma püha hiis, karsikko, kus niisama nagu meie hiies mõnesuguseid ohvrid ohverdati. Nende ohvritega tuletati tavalisesti surnuid meelde. Loomi ja kalu ei ohverdatud iialgi toorelt, vaid ikka toiduna. Niisamasuguseid roaohvrid kui meil Uku vakale ja Tõnni vakale ohverdati, ohverdati Soomes karsikotes surnutele. Muidu lõigatakse karsikko-puusse veel mõnesuguseid märka (Virittäjä II, l. 93—97). Tihti hüütakse niisuguseid ristiga karsikoid ristimänniks, ristikaseks jne.
Sambad.
Iseäralikust hiiest teab Kelchi ajaraamat jutustada. 1698. a. Viru-Jaagupi kirikukatsumise protokollis esineb küsimus: Kas talupojad mõnes kohas ebajumala-teenistust peavad? Vastus kuulub: Peipsi rannas on nad kuskil tammesamba püsti pannud, mille juures nad ohverdavad (Continuation, l. 584). Sambast kõneldakse ka Reigi kirikukatsumise protokollis, kus 19. veebruaril 1641 tähendatakse, et hiites, sammaste, postide, ristide ja kabelite juures hirmust ebajumala-teenistust peetakse (Inland, 1857, nr. 17). Pärnu-Jaagupi kihelkonna kohta tähendatakse 1680. a. kirikukatsumise protokollis, et seal mõned sambad olemas, kus ebausku peetakse (Sirvilauad 1903, J. Kõpp, lk. 15). Martna Riudes on 1642 post, mida keegi ei julge maha raiuda. Mustjalas oli Pangal vanasti puusammas, kuhu kalaõnne pärast ohvrid viidi. Kärla kirikukatsumise protokollis öeldakse: Kiriku ligidal on sammas, müür ümber, kus ka talupojad ohverdavad. Jamajas Türgo külas olnud veel hiljuti Tõnni sambad, mis kohtute poolt ära põletatud (Lipp, Kodumaa kiriku ja hariduse lugu I, l. 255). Lähemad teated nende Tõnni sammaste kohta puuduvad.
51
