M. Aija Pärnu-Jaagupist teab, et see vakk tõnisepäeval valmistatud, A. Gärtner Pärnust aga, et kolmel neljapäeva õhtul järgemööda teinud seda vana mees ja naine videvikust koiduni, ise sealjuures ihualasti olles. A. Lembergi teadete järele ohverdanud kolmandal neljapäeva õhtul vaka tegija pahema käe nimetissõrmest kolm tilka verdki (Oma maa III, l. 93).
Vakk ise valmistati kas tohust ehk peergudest; mõnes kohas tarvitati vaka asemel kasti ehk pütti. Tõstamaalt teatakse, et vakk kuude vaheajal raiutud tammelaudadest valmistatud.
See vakk seisis ahju kõrval nurgas lõmmude ja muu majakraami taga varjul, nii et ta sugugi võõrale silma ei paistnud. Igal pool ei peetud Tõnni vakka ometi toas, vaid mitmes kohas aidaski. Niisugusel korral pidi aida uks toa ukse suu kohal seisma, nii et toast ahjutule valgus aitagi võis paista. Alistes seisis Tõnise vakk, nagu teda seal hüüti, koguni aida trepil ehk aida kõrval ulu all. Vändras pandi Tõnni vakk jõulus lauale, teisele poole laua otsale peremehe istumisekoha vasta, et peremees igal silmapilgul vakka näeks. Kõigest, mida sel puhul söödi, pandi Tõnni vakkagi.
Pärnumaal oli enamasti igas talus oma Tõnni vakk, mujal ühine kogu külale. Ülepea on Tõnni vakk ja Tõnni teenistus Viljandi ja Pärnu vahel kõige paremini alal hoidunud, kuna sellest jälgi mujalgi leitakse. Näib ometi, nagu ei oleks mujal Tõnni vakka iialgi nii rohkel mõõdul tarvitusele võetud kui Pärnumaal, ehk ta ei ole vähemalt mitte enesele seda nime omandanud.
Tarvitas kogu küla ühist Tõnni vakka, ei seisnud see enam mõne talu nurgas ega aidas, vaid kuskil väljas. Viru-Jaagupi kihelkonnas Rägavere Kantkülas oli taluaias, kivi kõrval hiis ja seal suur tõrs = Tõnni vakk, kuhu kõiksugu toiduohvrid viidi. Kose kihelkonnast teatab T. Wiedemann, Tõnise vakk seisnud metsas sanglepa põõsas, Saarde kihelkonnas rippus Tõnni vakk metsas puu otsas. Nõo Aiamaa külas ohverdati lõhmuse all Tõnnile; arvati, et Tõnn lõhmuse otsas asub. O. Schantzi teadete järele pandi Tõstamaal Tõnni vakk põllul kuhugi maa sisse. Selle teatega käib teine Saarde teade käsikäes: Tõnni vakk valmistati põllule. Saju käes seistes oleks vakk ruttu mädanenud; sellepärast võeti vaka jaoks kõvemaid aineid: raudkiva ja savi. Neist valmistati ahi = Tõnni vakk. Rakvere Kaarli vallas esitas Tõnni vakka ainult „suur kivi“ küla ligidal; sinna viidi Tõnnile tõnisepäeva ööse ohvrid. Viru-Jaagupi Rägavere Kantkülas leidus kivi kõrval suur tõrs, kuhu igast uudsest ohvrid viidi. Tõrt kutsuti Tõnne vakaks. (J. Jõgever, Eesti muinasjutud, l. 118.)
Tõnni vakas seisis kuningana Tõnni oma kuju. Tõnn isegi tehti neljapäevil, kas peergudest, pilbastest ehk puutükkidest. Puutükile katsuti inimese pea sarnane kuju anda. Et ettekujutus Tõnnist täielik oleks, pandi puutükile ehk pilpale titehilbud ümber. Tütarlaste titeriideid heideti küll mõne korra Tõnni vakka, aga mitte Tõnni selga. Seljas kandis Tõnn ikka meesterahva riideid. Vahel sai Tõnn vakka veel teisi, poisslapse titeriideid. Neid anti kellegi haiguse puhul. Titeriiete ohverdamisega Tõnnile lootis ohverdaja kadunud tervise tagasi tulevat.
Puust Tõnnide kõrval leiti ka õieti rohkem vahast Tõnnisid. Praegusel ajal raske ütelda, keda rohkem leidus, puust või vahast Tõnnisid. Vahast Tõnnide kõrvale astusid pea küünlast Tõnnid. Vahast ja küünlast Tõnnidele püüti ikka inimese pea otsa teha. A. Gärt-
69
