Kõik need Tõnnid langevad ometi eba-Tõnnide kilda, kellel Tõnni vakaga midagi pole tegemist. Enamasti on niisugusel korral rahvas tulihännad ja puugid Tõnniga ära vahetanud. Tõsine Tõnn istub vakas paigal ega hakka mingisugust tööd tegema, vaid laseb ennast palju enam teenida. Mitmes kohas nimetab rahvas Tõnni sellepärast ka „kodujumalaks“.
Tõnni vakka viidi Tõnnile kõigest kümnist, kui luba nii ütelda, kusjuures kümnist sõna tõsises mõttes ei tule mõista. Tõnni vakale ohverdati kõigist söökidest, jookidest, kõigist saadustest. Mida parem kingitus, seda suurem Tõnni õnnistus. Küpsetas perenaine leiba, esimene tükk Tõnni vakka; lüpsis lehma — esimesed tilgad Tõnni vakka; valmistas võid — esimene tükk niisama sinna. Tappis peremees looma — tükk liha ehk looma osa Tõnni vakka. Peksis reht, jahvatas vilja, käis mesipuul — ei tohtinud Tõnn iialgi ilma jääda. Tõi peremees enesele viina, soola, tubakat — pidi Tõnni vakka meeles pidama. Kudusid naisterahvad kangast — lõigati otsast natuke maha Tõnni vakka. Tütarlapsed kudusid Tõnni vaka jaoks koguni väikseid kindaid ja sukki. Sai keegi raha, pidi sellestki osa Tõnni vakka viima. Raha võeti tõnisepäeval välja ja tarvitati ära. Jõukas talus kogus mitukümmend rubla aasta jooksul Tõnni vakka. — Kevadel karja välja saates pandi iga looma karvu vakka. Niitis perenaine villu — parem villatükk Tõnnile.
Lehma esimene poeg tapeti Saardes kolme päeva pärast, verega võiti Tõnni ahju seestpoolt, liha küpsetati ahju suu ees, osa visati ahju. Lambatall tapeti, võiti rasvaga ahi, siis põletati tall. Kui laps sündis, võttis vanamoor lapse, pesi ahju suu ees, lauldes: „Kallis Tõnu, kaitse seda last kõige kurja eest!“ Vesi visati ahju ehk ahju peale, et laps kõvaks kui ahi saaks. — Külvama minnes pandi peotäis teri Tõnni vakka, heinategemise ajal ilusamad õielehed ehk kõige parem peotäis sinnasamasse, niisama linakiskumise ajal peotäis linu.
Tõnni vakale ohverdati tavalisesti neljapäevil, aga muilgi päevil peeti teda tihti meeles. Alistes räägitakse, et Tõnni vakast tõnisepäeval toiduained söömiseks välja võetud. Muidugi mõista, võis ainult välja võtta neid, mis hiljuti pandud; kauemini vakas seisnud ained ei kõlvanud enam söömiseks. Vist maeti niisugused ained maha, nagu Pootsist teatatakse. Seal näidatakse kahe Tõnni vaka hingamisekohta, üht mõisa rehe juures punase silla kõrval, teist mõisa heinamaal. Kes nende peale maha heita, saada sügelised. Mitmes kohas põletati Tõnni vaka sisu ära. Niisugusest põletamisest jutustab ju Jürgens (Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja XVIII, l. 1—9). Saarde Tõnni ahjus põletati niisama sinna viidud ohvrid. Kui sagedasti Tõnni vaka sisu ära põletati, selle kohta puuduvad kindlad teated. Suvel tuli seda vist sagedasti haisemise pärast ette võtta. Tõnni vakas-ahjus põletati vist anded iga kord, mil neid sinna iganes viidi. Mõnikord viidi käsnatuld Tõnni vakka.
Tõnisepäeval toodi Tõnni vakk nurgast ehk aidast välja tuppa, sest sel päeval peeti Tõnni auks suurt pidu. Loom veristati Tõnni auks. Laud pidi kaetud olema, jõulutoidud laual seisma. Õlu ei tohtinud milgi kombel puududa; lõppes jõuluõlu, pruuliti tõnisepäevaks uut. Tõnisepäevaks küpsetati iseäralik leib „härjakakk“. See leib pandi alles õhtul lauale ja pisteti küünal sisse. Ometi ei söödud seda leiba, vaid hoiti kevadeni, mil ta karjasele anti, kes sellest tükkhaaval loomadele jagas. Kas härjakaku küünal põlema süüdati, ei nimetata. Küll aga võeti tõnisepäeva õhtul vana Tõnn ise vakast välja, kui see Tõnn
71
