jumalatele seekord enam inimese- või loomaohver meeldib. Nad panevad lihava preestri Hartvigi rasvase härja selga istuma, viivad linnast välja, liisuga jumalatelt otsust küsides, keda ohverdada, kas rasvast preestrit või rasvast härga. Liisk langeb härja peale. Härg ohverdatakse sedamaid, preester saab aga liisu ajal haava, mis hiljemini paraneb (XXVI, 7). Härg päästab siis preestri surmast. Kahjuks ei nimeta Läti Hindrek, kuidas see liisuheitmine ette võeti.
Liivlastest kõneleb Hindrek veel (IX, 12), et need korra metsas sakslaste kallale tungisid, neist 17 tapsid, mõnda neist oma jumalatele ohverdades ja ühtlasi hirmsasti piinates. — Saarlastest teab Hindrek (XVIII, 8), et need preester Friedrichi selle seltsilistega ühes vangi võtsid ja siis hirmsasti piinama hakkasid. Nad lõid nuiadega ta pähe ja selga, ise pilgates: „Laula, laula, pappi!“ Selle peale kiskusid nad vangi üksitükki lõhki, paistsid tulel ja raiusid viimaks keha kirvestega puruks. Küll ei nimeta ajaloo kirjutaja selgelt, et see preestri ja ta seltsiliste tapmine ohverdamine olnud, aga kirjeldus annab ometi näpunäiteid, et seda inimeseohvriks tuleb pidada.
Visby ligidal langes korra Saksa rüütel saarlaste kätte vangi (VII, 2). Need viisid vangi oma kodumaale ja tapsid ta seal ära. Küll ei nimeta Hindrek, et saarlased rüütli oleksid ohverdanud, aga et rüütli surmaga ühtlasi laev ära põletati, tuleb siin ohverdamist oletada. Vanal ajal põletati põhjamail tihti surnu kõige ta laevaga.
Ohverdamiseks tuleb vist kahe liivlase Kyriani ja Layani tapmist nende oma rahva poolt pidada (X, 5). Nimetatud ristiusulised liivlased võeti paganaliste suguvendade poolt kinni, rebiti köitega puruks ja kisti sisikonnad välja. Kahjuks ei nimeta Hindrek, mida Kyriani ja Layani üksikute liikmetega ja sisikonnaga tehti. Niisama raiusid vähe hiljemini liivlased preester Johannesel ja „kahel muul“ pead ja liikmed tükk tükki järele otsast (X, 7). Vist langesid needki kolm liivlaste ohvriks.
Koguni koleda pildi maalib Hindrek 1223. aastal eestlastest, nimelt Sakala meestest, kirjutades: „Selle peale läksid sakalased Järvamaale, võtsid seal maavalitseja Hebbe kinni, viisid ta teiste daanlastega oma kindlusesse, piinasid teda ja teisi hirmsasti, võtsid nende sisikonnad välja, kiskusid Hebbel elusalt südame kehast, küpsetasid tulel, jagasid eneste vahel ja sõid ära, et nad niisama tugevateks saaksid kui kristlased; nende kehad heitsid nad koertele ja taevalindudele söödaks (XXVI, 6). Minu meelest tuleb seda südame küpsetamist ja söömist harukordseks nähtuseks lugeda. Vist valitses rahva seas ebausk, et niisugune vägeva vaenlase südame söömine nõrgemale rohkem jõudu annab. Sarnane ebausk sundis Sakala mehi kannibalismile. Oleks niisugust inimesesöömist rohkem ja muil juhtumistel ette tulnud, ei oleks Hindrek seda nimetamata jätnud.
Gutslaff oma raamatus „Kurzer Bericht und Unterricht von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda“ (lk. 209—211, 362—364) jutustab 1644. aastal, kuidas võrulased vanasti aasta viljakust püüdsid ette teada saada. Nad panid seks kolm vitsmõrda teine teise veerde. Keskmisesse mõrda sattunud soomuskala tähendas head ilma ja viljakat aastat. Sattus aga luts ehk vähk mõrda, oli halba ilma ja ikaldust oodata. Niisugusel juhtumisel ohverdati härg ja pandi mõrrad uuesti jõkke. Leiti teisel korral luts ehk vähk, tapeti teine härg ohvriks. Kui samasugune lugu kolmat korda juhtus,
7
