Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/9

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ohverdati härja asemel — laps. Ei paranenud selle peale veel lugu, ei aidanud muu nõu kui saatust kannatliku meelega vastu võtta. — Nagu sest Gutslaffi kirjeldusest selgub, anti laps palveohvriks, et jumalad viljaka aasta kingiksid. Kahjuks ei kirjelda Gutslaff lähemalt lapse ohverdamise viisi. Muidugi ei olnud ta seda oma silmaga näinud ega võinud sellepärast asja kohta selgemat kujutust avaldada. Tingimata kirjeldab Gutslaff ainult endisi kombeid.

Vist Gutslaffi alusel jutustab Kreutzwald, et ,,mitmeaastasel viljaikaldusel, suurte tõbede, sõja ajal ja muil raskeil juhtumistel esivanemad õnnetuse eemaletõrjumiseks jumalatele lapsi ohverdanud“ (Boecler-Kreutzwald, Der Esten abergl. Gebräuche, l. 100).

Lapseohvrit nimetab Dr. Rudbecki kirikutekatsumise protokoll 1627. aastast: „Talupojad peavad veel palju ebajumalateenistust oma ebajumalakujude juures metsades ja metsakabelites, kellele nad mitmesuguseid ohvrid toovad, nagu oma tervist, oma lapsi, loomi ja varandust“ (M. Lipp, Kodumaa kiriku ja hariduse lugu, lk. 252). Paraku ei kõnele kirikukatsuja ebajumala kujudest ega laste ohverdamisest pikemalt, nii et me niisama kui ta järeltulevate teadete andjate sõnumite lugemise järele selguseta jääme, mismoodi lapsi ohverdatud, kas ehituseohvritena või surmati neid mõne kõrgema olevuse austamiseks. Igatahes ei tulnud Rudbecki ajal lapse ohverdamist enam ette, kui ka ütlusest paistab, nagu valitseks veel see komme. Oleks 17. aastasajal Eestimaal tõesti veel lapsi ohverdatud, peaks niisuguse ohverdamise kohta asjakirju leitama. Nõidade ülekuulamise protokollisid on sellest ajast mõnda olemas.

Viru-Nigula kirikuõpetaja Michael Scholbach (1656 —1673) kirjutab oma kihelkonna kohta kirikuraamatus: „See aga on tõsi, et hirmsat ebajumalateenistust selle kabeli juures (= niinimetatud Sõja-Maarja kabel V.-Nigulas) peetud ja inimesi Venemaaltki ja kaugelt alati maarjapäevaks heinaajal sinna tulnud. Vaimulikkude meeste nõudmise peale on Tallinna kuberner krahv Eerik Axelson Oxenstierna lasknud niisugust ebajumalateenistust hävitada ja mõne soldati läbi seda ebajumalateenistust röövida (!), et nad niisuguse kõlbmata kombe maha jätaksid. Aga mis päeval avalikult ei sünni, sünnib ometi öösel: et nad selle kabeli ümber põlvili roomavad ehk muidu kolm korda ümber käivad, seal istuvatele jumalakartmata kerjajatele raha ja leiba annavad, väikesi lapsi ja laste käsi ohverdavad, abi otsivad, vahaküünlaid põlema süütavad ja kui keegi poega ehk tütart ihkab, selle kuju vahast teeb ja nõnda kuradit teenib.“

Olearius, kes selsamal ajal V.-Nigulast läbi sõitis, kirjeldab oma raamatus „Vermehrte Moscovitische und persianische Reisebeschreibung“ lk. 109 küll V.-Nigula olusid, ilma ometi lasteohvrit nimetamata. Ta ütleb: „Kunda kiriku ligidal on vana kabel, kus ümberkaudsed mittesaksad maarjapäeval koos käivad, mitmed kabeli juures oleva suure kivi ümber paljastel põlvedel roomavad ja, söögiohvrit ohverdavad, et nende loomad sel aastal sigiksid ja haiguse punul terveks saaksid.“

Olearius nimetab ainult roaohvrid. Võimalik, et ta võõrana lapseohvrist midagi ei teadnud. Aga ta on rahva kombeid hoolega järele küsinud ja oleks lapse ohverdamist tingimata nimetanud, kui seda oleks Nigulas ette tulnud. Vististi peame õpetaja Scholbachi lasteohverdamist teisiti mõistma. Ohverdajad ohverdasid vahast tehtud lapsi


8