Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/81

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vaks puuritud. Tumula ohvrikivil mäe otsas Orisaare tee ääres on koguni 47 poole kuni 2 tolli sügavust auku (Osiliana, l. 71). Kihelkonna Kureveres nimetatakse hulka kiva ringis „tondikivideks“. Ülepea on neid tükki 14, enamasti ühe ehk kahe auguga, ühel on ometi 14 ja ühel koguni 42 auku. Ka Kirbla Lautna ohvrikivi on pealt väikseid auka täis. Pilistvere Võrtsjärve külas ohvrikivi niisama; augud nagu jalakannaga keerutatud (Jung, Muinasaja teadus II, l. 187). Jõelähtme Saunja küla maa sees on viie ümarguse auguga kivi. Augud on madalad, tolli kolm läbi mõõta ja näevad nii välja, kui oleks neil jalakannaga niiskes maas keeratud auk sees. Kaks auku on praegu veel selged, kolmel aga ainult põhjad järel. Jaanitule tegemise pärast on see kivi kannatanud. Selle ohvrikivi ligidal oli vanasti hiis. Samasugune nähtus puutub meil Hageri kihelkonnas Adila vallas Mikuri põllul silma: kivi täis väikseid puuritud auka. Rahvasuu nimetab neid auka seal Vanapagana jälgedeks. Härjanurme ohvrikivi seisab hiiemäe ligidal; ohvrikivil on ohvrite pealepanemiseks lohk sees. Võnnu Korista Linguste kivil hulk auka.

Läänemaalt leitakse rohkesti ohvrikiva. Neid kutsub rahvas tihti „nõia“ ehk „riski kaotamise“ kivideks. Veel meie päevil käiakse kividelt tihti abi otsimas vistrikute ja muude nahahaiguste vasta. Mõne kivi juurde tullakse mitmekümne versta pealt abi otsima ja viiakse nende lohkudesse ohvrit. Kottu võetakse pudeli täis vett, valatakse vesi kausi sisse ja pestakse haiget kohta; siis valatakse vesi jälle pudelisse tagasi, nii et ühtki tilka üle ei jää; vastasel korral ei pääse haigusest lahti. Selle järele viiakse vesi ohvrikivile, kuhu veel soola või raha juurde lisatakse; viimasel ajal ainult soola. Koju minnes lausub haige: „Jääge te siia, mina lähen koju!“ teatab Salme Pruuden.

Hanila kihelkonnas Virtsus on sarnane lohkudega kivi, kust professor A. M. Tallgrén veel suvel 1921 nõelu, riidehilpusid ja muid värskeid ohvrianda eest leidis, mis tunnistab, et sinna praegugi veel ohverdatakse. Hanila kiriku ligidal Peedu talu maa sees oli enne kaks „viske“[1] kivi, üks suur, teine väike. Suurem ohvrikivi lõhuti mõne aasta eest ära, väiksem on alles. — Sepamaa külas tänava aias lohuga ohvrikivi, niisama Mõisaküla mõisamaal; lohku kogunud veega pestakse silmi.

Varbla kihelkonnas Vaiste mõisa lähedal on Tedremaa talu heinamaal suur „nõiakivi“, S. Pruudeni teate järele 9 jalga pikk, 7 jalga keskelt läbi mõõta, umbes 5 jalga maa peal, kivi külje sees täisnurkne auk, umbes jalapikkune, 5—6 tolli laiune. Näha on, et inimesed selle lohu teinud. Vett lohus peetakse pühaks. Kivi kõrval on kuhi pudeli tükka, mis kivilt abiotsimisest tunnistust annavad. Teine lohuga „nõiakivi“ on Saulepi vallamaja lähedal maantee ääres Kulli talu piirides. Koiri külas Juhani talu tänavas leiduvat laia, madalat kivi kutsutakse ka „viske kiviks“. Vana Varbla mõisa lähedal Seljandi talu koplis ja Kilgi metsas on niisama lohuline ohvrikivi.

Paadermaa soo keskel soosaarel on „litrekivi“; see olnud enne hiies, kus talle ohverdatud. Kas põletamiseohvri tagajärjel ehk jaanitule pärast on kivi üks külg kobedaks põlenud ja killustunud.

Keila kihelkonnas Klooga järve ääres viidi Hiiealusele ohvrid ja niisama seal leiduvale Hiiealuse kivile. Puud ja kivid said korraga mõlemad oma osa. Ohvri kaudu loodeti head käekäiku, aga mõne

  1. Nimi „vistrikust“ lühenduse teel tekkinud.

80