korra ka rohket kalasaaki järvest. Ruila ohvrikivist kõneleb rahvasuu, et muiste kivi otsas hõbetaldrik seisnud. Hõbetaldrik langeb vististi luuleehete hulka, aga praegugi jääb järele kivi otsa kunstlikult tehtud lohk. Viljandi Kuude ohvrikivil leidub peale selle veel rist, kuid seda risti tuleb hilisema aja mälestuseks arvata. Mujalgi on ohvrikividele hilisemal ajal ristid sisse raiutud, et ristidega ära võõrutada seal ohverdamas käijaid.
Ambla Albu heinamaal leiduv ohvrikivi öeldakse altarinäoline olevat. Kivile viidud vanasti kõige paremad lambad, haned ja kanad ohvriks, enamasti suurte pühade ajal. Haigeid viidud kivile terveks saama; ei saanud nad terveks, tulnud surm. Kivis või kivi all usti vaimusid asuvat, kes peale muu rätsepagi tööd teinud. Kõige rohkem tuletab altarit meelde Võnnu Teriketsi ohvripaik, kus muiste mõnesuguseid loomi ohverdatud. See on tänini tuntud ohvrikohtadest kõige tähelepanemiseväärilisem. Vanasti seisid siin tiigi ümber suured ohvrikivid, keskel kausisarnase lohuga, kust kivisse raiutud jooned nagu ratta kodarad laiali läksid. Kivide ümber kasvas kena hiis. Ohvriloomade liha pesti esmalt kivide vahel olevas tiigis ja pandi siis ohvrikividele, kus veri kivisse raiutud sooni mööda lohku valgus. Aja jooksul kadusid ohvrikivid; ainult tiigi asemest jäi väike mälestus järele.
Salumäel olnud koguni neli kivialtarit, altariks lai kivi. Uku vaka ja Tõnni vaka kõrval tundsid vanad eestlased mõnes kohas muidki ohvrialtarid. Põltsamaa Kaaveres oli vanasti hiiepuu ees hallist kivist väljaraiutud altar, paar küünart kõrge ja pikk, vaevalt küünra laiune, ülevalt tasane, ümargune, äärega, mis umbes kolm sõrme üle jala ulatas. Altaril oli jalg all, alt terav, et seda maa sisse võis pista ja kinnitada. Rahvajutu järele oli see altar paganuseajast pärit. (Hupel, Topographische Nachrichten I, l. 155.)
Otepää Paluperas oli vanasti püha hiis, hiie ligidal nelinurkseks raiutud kivi, alt laiem kui pealt. Kivis nähti mõnesuguseid vist sinna sisse raiutud kujusid, teab J. S. Boubrig (Verh. d. G. E. G. I, 2, l. 92).
Paistus kõneldi vanasti palju hiiealtaritest.. Neil puudusid ometi altarikujud. Neid võis palju varem kivivaremeteks hüüda.
Ei teata enam, kellele need altarid olid määratud, kas Ukule või mõnele muule ohvrisaajale. Igatahes viidi neile altaritele mitmesuguseid ohvrid.
Kuulus, iseäralik ohvrikivi leidus Rõuge Kõrgepalul Oina veski juures. Seal ei seisnud ohvrikivi maa peal, nagu mujal, vaid maa ja taeva vahel, kolmeharulise suure pedaja harude vahel. Pedaja ümberringi oli lage maa, kus ohverdama tulnud rahvas kividel istus, mis mõne arvamise järele seks sinna kokku veetud. Kaugemal ümbritses kohta kaunis mets. Ohvrikivina pedaja harude vahel esines siin sile lauasarnane kivi, mille peale ohvrid viidi. Kudas kivile üles päästi, selle kohta puuduvad teated; vist võeti redel appi. Kivile pandi jaanipäeval, lauritsapäeval ja mihklipäeval tõrvaksed ehk vahel muidu tulukene põlema. Ohvripedaja tuli paistis mäelt kaugele. Pedaja ümber istuv paluma ja ohverdama tulnud rahvas tegi ka tule üles, ohvrid tullegi visates. Häil päevil peeti pedaja ümber rõõmupidu, sõja ja viletsuse ajal nuteti ja kaevati. Kõvasti kanti hoolt, et ükski loom selle püha hiiepuu ligi ei pääsnud. Umbes 100 aasta eest sai Oina veski pedajas tule läbi otsa ja pedajaga ühes ohvrikivi.
81
