Ka Kanapää Ristijärve ääres ohverdati vanasti kahe kasvava puu vahele paigutatud kivile. Niihästi puid kui kivi peeti pühaks. Anded pandi tavalisesti kivile maha. Ristiusu kuulutajatele, vististi munkadele ja preestritele, ei meeldinud niisugune paganlik ohverdamine: nad seadsid kivile risti, rahvasuu teab kuldse risti. Vana viisi ohverdati ristigagi kivile edasi. Et Ristijärve ääres palju rohkem käidud palumas ja ohverdamas kui kirikus jumalateenistusel, otsustanud õpetaja hiiepuud maha lasta raiuda. Keegi ei julenud käsku täita. Õpetaja hakanud ise raiuma; teised jatkanud tööd, kuni hiiepuud maha langenud. Ohvrikivi kõige ristiga veeretatud järve. Sestsaadik kannab järv Ristijärve nime.
Peale Kõrgepalu ohvrikoha leidus P. Lensini teadete järele Rõuges veel teine kuulus ohverdamisekoht, nimelt endise Paidra veski juures saare peal. Suurem jagu kivi on meie ajal maa sisse vajunud, osalt ohvritule läbi ära tükeldatud. Iga aasta sügise poole tapeti seal kivil valge oinas, keda ümberkaudsed elanikud korra järele omast käest pidid ohvriks andma. Veri põletati ohvrikivil; ohverdajad küpsetasid liha vardal ohvritules; küpsetatud liha söödi. Ohvripidul rõõmustus rahvas ja laulis. Uuel ajal on Paidra endise ohvrikoha ligidale ristiusu palvemaja ehitatud. Umbes samasugune ütlus maksab Paistu Koduoru Tani ohvrikoha ja kivi kohta, kus rahvas vanasti niisama suure hulga kaupa käis pidusid pidamas ja kivil ohverdamas. Sealgi ohverdatud tihti lambaid, kelle verd ja ehk osa lihagi ära põletati. P. Lensini teadete järele leidis professor Grevingk 1878 selle ohvrikoha juurest palju süsi ja poolpõlenud lambaluid.
Ohvrikivide lohkudesse kogub sajusel ajal alati vett. Mõnest, nagu Võlla Easalu kivist, arvatakse, et seal vesi alati iseenesest sees seisab. Tõsine asjalugu kuulutab muidugi niisuguse väite eksitust. Teisal tõendatakse ettevaatlikumalt, et vesi enamasti alati ohvrilohkudes püsib. Igatahes usub rahvas ohvrikivide lohkudesse kogunud veel imettegeva jõu olevat. Ohvrikivide lohkude vesi parandab rahva arvamise järele mõnesuguseid haigusi. Võetakse rohuklaas või väike pudel kaasa, lusikas ka, minnakse ohvrikivile, ammutatakse lohust vett, pannakse rohuklaasi või pudelisse, viiakse koju. Seda vett võetakse kas sisse ehk võitakse sellega haiget kohta. Mõned tõendavad, et niisugune vesi iga haiguse enam-vähem parandada, teised aga, et üksikuid haigusi. Ustakse, et Jüri kihelkonna Lehmja ohvrikivi vesi soolatüükaid ja maa-aluseid parandab, Hanila Mõisaküla ohvrikivi ainult vistrikka (Jung, Muinasaja teadus III, l. 186). Ükskõik, mida kivi imejõust usti, ikka pidi kivile meelehead viidama, kui ta veest abi oodati. Isegi kodust vett viidi mõnes kohas kivi oma vee asemele lohku. Enam aga kui kodust vett kivile ohverdati, sai püha kivi abiotsijalt muid ohvrid, väga tihti raha.
Kassaare kivist arvati, et selle kõrval lohus olev vesi haigusi arstib. Sealt võetud veega pestud haiget selles lootuses, et pesemine tervise tagasi annab. Augu põhjast võeti peale selle muda ja muljuti mudaga paiseid ja luuvalu kannatavaid liikmeid. Ohvriks viidud raha topiti muda sisse, muud ohvriannid pandi kivile.
Võisiku Vasksaare kivile, kesk raba, umbes 5 jalga suur, lohk sees, ohverdati hiljemal ajal enamasti raha. Seal käidi ilma kuulamas. Kudas kuulati, selle kohta puuduvad teated. Aru saades, et halvad
82
